Äraleppimine ajalooga

Äraleppimine ajalooga

 Konstantin Pätsi paradoks

Tänavu 18.jaanuaril – Konstantin Pätsi 60.surma-aastapäeval – tegid seitse ajaloomälule ja Eesti riikluse mõtestamisele pühendunud ühingut Riigikogu juhatusele ettepaneku püstitada Toompea lossi kõrvale Kuberneri aeda Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks mälestusmärk Konstantin Pätsile. Mõtte algatajad peavad silmas ennekõike Pätsi, kelle juhtimisel kuulutati Eesti riik välja ja kes oli pea- ning sõjaminister Vabadussõja puhkedes, selle kõige esimestel kriitilistel päevadel, nädalatel ja kuudel.

Kuna tegemist on Eesti riikluse lugu kõige otsesemalt puudutava algatusega, väärib see tõsist tähelepanu. Kas kujutame ette USA pealinna, kus pole mälestusmärki George Washingtonile? Aga kas Konstantin Päts on Eesti George Washington? Kas neid kaht meest saab omavahel võrrelda? Sama hästi võime küsida – kas saab võrrelda Eestit ja USA-d!

Kas diktatuur või kuldajastu?

Pool sajandit tagasi, kui elus oli veel palju Konstantin Pätsi kaasaegseid, kuulsin sageli suurematel sünnipäevadel, aga vahel isegi peielauas vana tuntud laulu: “Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president/ ja Laidoner juhatab väge ja rahaks on Eesti sent!“

Samal ajal rääkisid NLKP (kompartei) lektorid auditooriumides ja ajalehtedes sellest, kuidas K. Päts hävitas Eestis demokraatia ja kehtestas fašistliku diktatuuri, millest Eesti rahvas vabastas iseennast 1940. a. sotsialistliku revolutsiooniga, kui Nõukogude rahvas ulatas (soomukite toel) vennaliku abikäe. Täpsustati: Pätsi diktatuur oli „vaikiv“, s. t. rahvas oli suukorvistatud ega saanud oma arvamust avaldada.

Kui vaikiv see aeg siis oli? Kui suukorvistatud olid meie kirjanikud? Näiteks Tammsaare, kes avaldas 1936. a. näidendi „Kuningal on külm“, mis polnud just Pätsi-sõbralik. Miks näis sõjaeelne aeg sõjajärgsetetele eestlastele nii ilus? Muidugi – see oli teravas vastuolus kõigega, mis järgnes alates 1940. aastast, kui paistma hakkas stalinlik (viivuks ka hitlerlik) päike. Aga kas ainult?

Mis on riigipööre?

Ajaloolased nimetavad 12. märtsi 1934 sageli riigipöördeks. Mida ütleb Eesti õigekeelsuse sõnaraamat mõiste „riigipööre“ kohta? Vastus on – „ebaseaduslik riigikorra muutmine“. Kas see, mis toimus nimetatud päeval oli ebaseaduslik?

Demokraatliku parlamendi poolt ametisse seatud valitsusjuht Konstantin Päts kuulutas kogu riigis välja kaitseseisukorra. Ta tegi seda kehtinud kaitseseisukorra seaduse alusel, vastavuses põhiseadusega, mis oli rakendunud sama aasta 24. jaanuaril. Jah, see põhiseadus andis peaministrile riigivanema ülesannetes suured volitused – see oli autoritaarne põhiseadus. Aga selle põhiseaduse oli vastu võtnud Eesti rahvas! Selle poolt oli hääletanud peaaegu kolmveerand referendumil osalenuist. Ja osavõtt oli väga aktiivne!

Täna võime küsida: miks hääletas Eesti rahvas sellise põhiseaduse poolt? Tegemist oli vapside esitatud eelnõuga. Enne seda olid kahel rahvahääletusel läbi kukkunud Riigikogu algatatud eelnõud. Miks ei usaldanud rahvas omaenda valitud Riigikogu?

1933. aasta sügisel, kui Eestis hääletati vapside põhiseaduse poolt, oli rahva meeleolu äärmiselt palavikuline. Üleilmne majanduskriis oli kõige täiega jõudnud Eestisse. Tööpuudus oli enneolematu. Märkimisväärne osa rahvast nimetas Toompeal aastate jooksul toimunut lehmakauplemiseks. Oldi äärmuseni tüdinud sagedastest valitsuse vahetustest – vahel koguni kaks-kolm korda aastas.

Kes olid vapsid?

Selles olukorras otsiti, teadagi, kiireid ja lihtsaid lahendusi, oodati kõva kätt. Ja just seda pakkus vabadussõjalaste (vapside) liikumine, mis oli algsest sõjaveteranide organisatsioonist kiiresti muutunud poliitiliseks massiliikumiseks. Eesti ei elanud vaakumis, eestlased lugesid iga päev ajalehti ja teadsid, missugune on Euroopa ajavaim. Vaid maaailmajao äärealadel – peamiselt Briti saartel ja Skandinaavias püsis veel klassikaline demokraatia.

Vapsid lubasid oma häälekandjas Võitleja ükskõik mis hinnaga võimule tulla ja oma vastastele – ennekõike sotsidele – koha kätte näidata, s. t. nendega füüsiliselt arved õiendada.

Käidi üksteise kõnekoosolekuid segamas, mis kasvasid sageli tooreks kakluseks. Poliitilist kihutustööd Eestis ilmestas seninägematu füüsiline vägivald ja anarhia.

Kas vapside oht ühiskonnale oli tõesti kasvanud nii suureks, et see õigustas kaitseseisukorra kehtestamist? Asi ei ole isegi selles, kas vapsid tegid vahetuid ettevalmistusi võimuhaaramiseks või veel mitte. Oluline on, mida nad avalikult kuulutasid ja kuidas nad poliitilises elus toimisid – vägivaldselt.

Uus põhiseadus andis riigivanemale ulatusliku poliitilise kaalutlusõiguse! Vähe sellest! Kolm päeva hiljem, 15. märtsil 1934 kogunes Toompea lossi oma istungile demokraatlikult valitud Riigikogu ja andis järgmisel päeval kaitseseisukorrale üksmeelse heakskiidu! On üllatav ja mõtlemapanev, et sellest olulisest faktist nii vähe räägitakse, kui räägitakse Pätsi „riigipöördest“.

Nõnda oli ootuspärane, et pärast Riigikogu istungit surusid esimesena Konstantin Pätsi kätt Jaan Tõnisson ja August Rei. Vapsid olid suuri ebameeldivusi valmistanud mõlemale. Tõnisson oli eelmise riigivanemana vapside tõttu koguni kehtestanud kaitseseisukorra juba aasta varem! Võib tunduda üllatav, aga kaitseseisukorra kehtestamisele 12. märtsil 1934 andis oma avaliku toetuse ka Eesti Kirjanikkude Liit.

Mis on riigireform?

Muidugi peame küsima: miks Päts pikendas kaitseseisukorda ja lükkas edasi riigivanema valimised? Miks ei naasnud ta kiiresti tavalisse parlamentarismi? Aga mida tähendab „kiiresti“ toonases ajas? Päts oli varemgi väljendanud seisukohta, et Eesti esimene põhiseadus oli puudulik ega taganud riigi tasakaalukat arengut.

Oleme kippunud unustama, et Eesti Asutav Kogu ja sellele vahetult järgnenud Riigikogu koosseisud olid valdavalt vasakpoolsed. Lagunenud Venemaa revolutsiooni sütel sündinud uus rahvusriik ei saanudki olla teistsugune kui revolutsiooniromantikast pakatav.

Ja sama romantiline tuli ka esimene põhiseadus aastal 1920, mille põhjal kogu võim riigis oli rahvasaadikute käes. Valitsus oli nende tühipaljas mängukann, mida võis iga tuju ajel vahetada. Tasakaalustavat riigipead polnudki. Valitsusjuhist riigivanem oli seda vaid nime poolest. Pätsile oli vapside põhiseaduse 1933. a. eelnõu otsekui taevamanna, lähtekoht riigireformile, mida ta oli juba tükk aega soovitanud. Nüüd andis ajalugu talle kauaoodatud võimaluse hakata riigireformi ellu viima.

1936. a. oktoobris esitasid neli endist riigivanemat märgukirja üleskutsega taastada Eestis täielikult kodanikuvabadused. Kaks kuud hiljem leidsid aset Rahvuskogu valimised – eesmärgiga töötada välja uus põhiseadus. See oli selge samm parlamentarismi taastamise suunas. Kaks ja kolm aastat toonases ajas pole riigireformi jaoks sugugi liiga pikk aeg. Pätsil oli laialdane rahva toetus. Ta ei kasutanud mingeid jõhkraid vahendeid.

On lihtsustus arvata, just nagu olnuks 1920-ndate demokraatia Eesti ühiskonna loomulik seisund, mis 1934. a. hävitati. Pigem vastupidi, riigi esimene kümnend oli revolutsioonijärgne erand, millel rahva varasemas ajaloos polnud kuigi sügavaid juuri. Oli küll tsaariaegsest vallaseadusest tulenenud paar põlvkonda talupojademokraatiat, ent see oli õbluke – ammugi mitte võrreldav Westminsteris viljelduga.

Kõige olulisem Pätsi ajas – ja seda tuleb eriliselt rõhutada! – oli püüd suurendada ühiskonna sidusust, nagu me nüüd väljendume. Alles äsja oli rahvas väga ohtlikult polariseerunud, vihakõne oli kasvanud äärmiselt valjuks, käiku oli lastud rusikad. Oli neid, kes hoiatasid kodusõja eest.

Siin ei ole koht hakata pikalt kirjeldama, mida sidususe (või rahvusterviku) kasv igapäevaelus endast kujutas. Avaliku linnaruumi väärtustamine, kodukaunistamine, võidupüha tähistamine, Eesti lipu pühitsemine, nimede eestistamine – need olid kõik sammud eestluse edendamise, rahva elujõu tugevdamise suunas. Need oli sammud meie-tunde süvendamiseks.

Riigi poliitikal oli suur poolehoid. Kusagil polnud hirmu õhkkonda, nagu mõnes teises Euroopa riigis. Poliitilisi vastaseid koheldi siidikinnastes. Riigi kahekümnendaks sünnipäevaks said kõik amnestia – nii vapsid kui kommunistid. Et erakonnajuhid ei saanud ajalehtedes enam vana viisi tülitsedada, see häiris suuremat osa rahvast väga vähe.

Eelöelduga ei taha ma sugugi väita, et Pätsi aeg oli vaata et maapealne paradiis. Jah, majandus edenes, üldine heaolu kasvas, aga see ei rahuldanud kõiki. Tundlikum osa haritlaskonnast – eriti Tartu vaim koos ülikooliga – oli muidugi autoritaarsusest häiritud. Ka ajakirjandusele rakendatud järeltsensuur, olgugi väga leebe, oli ikkagi tsensuur. Mida ma aga tahan rõhutada – me ei tohi mööda vaadata toonasest ajavaimust, mis oli Euroopas valdav. Ei ole kuigi mõistlik püüda pookida mineviku inimestele meie tänaseid arusaamu. Aeg on selleks liiga palju muutunud.

Kust leida liitlasi?

Maailm liikus samal ajal vääramatult katastroofi poole. Ja katastroof tõi Eestile ränga trauma. Eesti võimalused katastroofi ära hoida olid sisuliselt olematud. Kui Toompeal jätkunuks „lehmakauplemine“ endist viisi, mida see muutnuks geopoliitilselt? Kesk-Euroopas oli demokraatlik riik Tšehhoslovakkia, kes kaotas oma iseseisvuse hoolimata eeskujulikust riigikorrast. Sama lugu oli Taani Kuningriigiga.

Konstantin Pätsile ja tema valitsusele pannakse süüks riigi iseseisvuse kaotust – või vähemalt selle „hääletut“ kaotamist. Aga missugused olid siis valikud 1939. aasta sügisel, kui kaks sõpra Hitler ja Stalin olid üle meie peade kokkuleppe sõlminud?

1939. a.septembri lõpus kirendavad maailma lehtede esiküljed Poola hävingust Saksa ja N. Liidu ühiste löökide all. Ja Eestile pakutakse baaside lepingut. Pealegi lähtutakse selles sõnaselgelt Tartu rahulepingu kehtivusest. Valida on sellise lepingu ja homme algava sõja vahel! Jutt on sõjast, kus Nõukogude Liiduga tuleb võidelda täiesti üksinda.

Eesti juhtkonnale on sedagi ette heidetud, et nad aegsasti ei hankinud endale liitlasi. Kust pidi Eesti selliseid liitlasi leidma? Londonist!? Säärane oli Vabadussõjast pärandiks saadud mõtteviis. Paraku oli Suurbritannia 1935. a. laevastikulepinguga andnud Saksamaale Läänemerel vabad käed. London oli end ise vabatahtlikult siinsetest randadest ära lõiganud.

Mis siis Tallinnal üle jäi? Loota Stockholmile, Helsingile? Rootsis oli sajandeid harjutatud sõdadest kõrvale jäämist. Ja üllataval kombel valitses sõjast eduka hoidumise usk ka meie põhjanaabrite keskel. Marssal Mannerheim küll hoiatas, ent Soome poliitilised otsustajad arvasid, et Stalin blufib ja Soome jääb tegelikult sõjast kõrvale. (Igaks juhuks salliti siiski Soome ja Eesti sõjaväe salajast koostööd Soome lahes.)

Kui London, Stockholm ja Helsingi on ära langenud, jääb järele ainus liitlane – Riia. Läti Vabariik oli ka ainus maa, kellega Eesti Vabariigil oli ametlik sõjalise koostöö leping. Paraku piirdus seegi peaasjalikult paberiga. Kui Eesti Sõjavägede Staap mängis läbi kaks stsenaariumi – Nõukogude Liidu ründe tõrjumine üksinda ja koos Lätiga, siis lõpptulemuses suurt erinevust ei olnud.

Taandumine pole alistumine

Niisiis, septembri lõpus 1939 pidi Eesti juhtkond otsustama mõnekümne tunni jooksul – kas anda allkiri kümneaastasele lepingule (mida võidakse mõlema poole nõusolekul pikendada viie aasta võrra) või tuleb oma sõdurid saata lahingusse, teades et liitlast pole kusagilt tulemas. Ja tõdedes, et suurriik Poola on just purustatud. (Soome talvesõjast polnud neil päevil mitte keegi veel undki näinud!)

Missuguse valiku teeb sellises olukorras terve mõistusega vastutustundlik poliitiline juhtkond? Kas püüab aega võita ja elusid säästa? Või saadab oma pojad langema, selleks et järeltulevatel põlvedel oleks uhke müüt!? Et Eesti saaks tulevikus kuulutada – me päästsime oma au! Kui erakordselt pingelises olukorras – valitsuse ning Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjonide ühisel koosolekul valikut kaaluti, oli otsus üsna üksmeelne: tuleb järele anda, lootuses, et vastaspool oma sõna peab ega sekku Eesti siseasjadesse. See oli ka opositsioonipoliitiku Jaan Tõnissoni veendumus, kes harilikult oli Konstantin Pätsiga eri meelt. Saadi ühiselt aru – taandumine pole veel alistumine.

Igaüks, kes oli tuttav Mein Kampfiga, pidi oletama: Hitleri-Stalini sõprus on pigem ajutine. Aga kui nii, siis peab Eesti olema madalam kui rohi ja ootama, kuni need kaks karvupidi kokku lähevad. Toonane ajavõitmise püüd on psühholoogiliselt täiesti loomulik. Eesti oli otsekui pantvangikriisis. Aega venitades püsib lootus – ehk tullakse appi. Ja Saksamaa tuligi, ainult et lootusetult hilja. Siis ei aidanud enam eesti neiude rukkililled päevitunud mootorratturitele.

Korraga ei saa sõdida ja mitte sõdida

Kui ajavõitmise taktika oli kord valitud, siis ei olnud mõistlik toimida sellesama taktika vastaselt – teha avaldusi, süüdistada Kremlit agressioonis või osutada punaarmeele koguni relvastatud vastupanu. Jaan Tõnissonile on omistatud müütiline väide: ta olevat nõudnud, et 1940. aasta suvel tulnuks vaenlase pihta lasta vähemalt üks pauk. Kuid selline oletus jätab kahe silma vahele tõsiasja – ühele lasule vastab vaenlane kümnega. Ei ole võimalik valida kahte taktikat korraga – sõdida ja mitte sõdida. (Raua tänava intsidendi jätan siin kõrvale.)

Eesti riigijuhid olid vilunud juristid. Nad teadsid: allkirjad, mis on saadud jõuga ähvardades on kehtetud. Meil on tüütuseni fetišeeritud president Pätsi allkirju 1940.a. suvel. Kuidas ei saada aru, et nendel allkirjadel pole mingit õiguslikku sisu? Need on antud toore sõjalise okupatsiooni tingimustes ja nad on kehtetud – nii nagu oli Eesti Vabariigi suhtes kehtetu J.Varese valitsus või juulikuised „riigivolikogu“ valimised. Nagu on kehtetu allkiri vekslil, mille kirjutajal hoitakse püstolitoru kõrva ääres.

Me võime täna arutleda selle üle, mil määral Konstantin Päts ja tema poliitilised kaasaegsed – Eenpalu, Laidoner, Tõnisson, Uluots, Rei, Piip, Selter jpt – tajusid Kremlist tuleva ohu ulatust. Me küll mööname, et meie endi tagantjärele tarkust pole mõistlik neile omistada, aga niipea, kui jutt läheb mõnele konkreetsele sündmusele, unustame selle eelduse ning teeme ikka ja jälle samu etteheiteid. Just nagu olnuksid nad selgeltnägijad, kes pidid kõike seda ette nägema, mida meie näeme nüüd tagantjärele.

Vahel räägitakse Konstantin Pätsist kui argpüksist või koguni riigireeturist. Seda on piinlik kuulata. Eriti kui tänasel rääkijal on mugavas tugitoolis jalg üle põlve ja õllekruus käes. Kahjuks ei saa Konstantin Päts ega tema kaasaegsed ise end kaitsta. Nõnda peame meie püüdma üheskoos olla tema ja ta saatusekaaslaste advokaadid ning otsima meie kõigi – toonast ning tänast tõde ja õigust.

Kuidas sünnivad müüdid?

Et suhtumine Pätsisse on sageli mütoloogiline, on see ühtlasi tänuväärt aines uurida, kuidas sünnivad sedalaadi müüdid. Kuidas sündis ja kujunes müüt „vaikivast ajastust“? (Riigikogu oli kaitseseisukorra ajal vaikivas olekus, kuid see pole veel kogu seletus.) Või kuidas tekkis kujund „hääletust alistumisest“? Kes olid täpsemalt need isikud ja autorid, kes aitasid müüdi tekkele ja juurdumisele igati kaasa? Kas nad tegid seda teadlikult või alateadlikult? Kas neil oli selleks mingi isiklik või laiem huvi? Kas mõni neist võis teha seda tellimustööna, saades selle eest tasu? Need on küsimused, millele mõni noorem ajaloolane võiks tähelepanu pöörata.

Siiski on üks selgelt äratuntav üldine põhjus, mis on loonud pinnase kirjeldatud müüdi tekkeks ja püsimiseks. See on sügav rahvuslik trauma. Teise maailmasõja ja selle tagajärgede trauma Eesti rahvale on palju sügavam ja mõõtmatum, kui oleme valmis uskuma. Ja see ei lähe nii kiiresti üle, kui oleme soovinud. Sellega tuleb mõnda aega veel tegelda. Seda teemat ei ole mõistlik vältida, see ei aitaks. Peame oma riigi sünniloole ikka otse näkku vaatama.

Konstantin Päts juhtis Eesti Vabariigi väljakuulutamist ja oli selle kõige esimene valitsusjuht – kõige raskemal ajal, Vabadussõja alguses, kui valitses suur ebakindlus ja peataolek. Just siis läks vaja otsustamisjulgust – ja seda tal oli. Tema kuulus rusikahoop lauale sõnadega „Hakkame vastu!“ võis meie ajalugu mõjutada palju enam kui me arvatagi oskame. Ja muidugi peame meeles pidama Konstantin Pätsi eeltööd riikluse sünniks – alates vaimujõu koondamisest Teataja toimetusse sajandi alguses ning lõpetades eesti sõjameeste koondamisega rahvusväeosadesse, kui tsaar oli kukutatud.

Konstantin Pätsi koht meie ajaloos on ainulaadne ja kordumatu. Isegi juhul, kui me mõnes seoses temaga jäämegi eri arvamusele. Isegi, kui mõni ütleb: Pätsi küsimus on usu küsimus! Kui on usu küsimus, siis pole midagi vaielda. Üksteise usku tuleb austada.

Mida me aga meie riigi suurjuubeli eel saame teha, on otsida oma arusaamade ühisosa sellele riigile ja tema esimesele juhile au andes. Meie ajalugu ja meie ajaloolised isikud on meie omad – kõigi oma vooruste ja vigadega.

Me saame seda ühisosa oma tegudega kinnitada! Just seepärast tulekski rajada ainumõeldavasse kohta, Toompea lossi kõrvale, Pika Hermanni lähedale tagasihoidlik mälestusmärk Konstantin Pätsile. See oleks ühtlasi äraleppimise märk nendele, kes Pätsile mõeldes on rinnas valu kandnud.

12. jõulukuu päeval aastal 1918 tõusis just Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp, et anda märku lähenevale Briti eskaadrile: siin on Eesti Vabariigi valitsus ja nüüd toome pöörde alanud Vabadussõtta!

Lõpetuseks. Eesti Vabariigi pealinna avalikus ruumis on praegu mälestusmärk ainult ühele riigipeale – Boris Jeltsinile, Venemaa Föderatsiooni presidendile. Ega ometi ole meie teadlik valik rõhutada sedasama ka 24. veebruaril 2018? Lätlased on oma valiku teinud – Karlis Ulmanis seisab Riia südalinnas pronksi valatult.

Trivimi Velliste

Tagasi ülesse