MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe TRIVIMI VELLISTE kõne Eesti riigivanemate mälestuseks Tallinna piiskoplikus Toomkirikus 22. septembril 2006
HEAD KIRIKULISED!
Täna, 22. septembril 62 aastat tagasi kõrvaldati siin Toompeal Pika Hermanni tornist sinimustvalge Eesti Vabariigi lipp. Algas viis aastakümmet väldanud Eesti elu võõra võimu meelevallas. See oli aeg, mil sinimustvalge lipu kasutamine oli valju karistuse ähvardusel keelatud.
Sinimustvalge lipp ei kuulu maailma kõige vanemate lippude hulka. Siiski on ta enamiku maailma riigilippudega võrreldes üsna vana. Sinimustvalge pühitseti Otepääl 122 aastat tagasi. Kolmandiku sellest ajast on eesti rahvas võinud oma lippu vabalt heisata: 22 aastat esimesel Eesti ajal, 15 aastat nüüdsel Eesti ajal, mis teeb kokku 37 aastat. Kui lisame siia juurde üleminekuaastad 1905, 1917, samuti 1988–1991, saame ühtekokku ümmarguselt 40 aastat või pisut peale selle. See on üsna täpselt kolmandik Eesti lipu 122-aastasest east.
Sinimustvalge on niisiis olnud eesti rahva tõelisus. Aga kaks korda kauem – tervelt 80 aastat – on sinimustvalge olnud Eesti unistus. Sinimustvalge on õigupoolest sama vana kui unistus Eesti riigist, mil Luuletaja kirjutas prohvetlikud read: “Aga ükskord on Eesti riik!”
Esialgu tundus mõte Eesti riigist utoopiline. Seega mitte tõsiselt võetav. Ent murranguline 1905. aasta muutis kõik, eesti rahva teadvuses leidis aset sügav pööre. Emakeelne keskharidus, kõrgtasemele kerkinud kirjandus, kunst, muusika, teater, oma esimene poliitiline erakond – need olid tõhusad sammud peremeesrahvaks saamise teel. Edasi oli kõik ainult aja ja juhuse küsimus.
Juhus ei lasknud end kaua oodata. I maailmasõda laastas vastastikku kaks impeeriumi, kellest meie saatus kõige rohkem olenes. Ja kui mõlemad keisririigid järjestikku kokku varisesid, tuli tekkinud sõjaline ja poliitiline tühik kiiresti täita eesti sisuga. Just seda meie toonased tunglakandjad tegidki, kuulutades 24. veebruaril 1918 välja Eesti Vabariigi. Ime oli sündinud! Ja täna on meil põhjust paljusid nendest tunglakandjatest nime pidi nimetada.
Imed sünnivad aruharva. Ent tavaliselt nad ei kesta kaua. Nõnda ka toona. Vastsündinud riiki tuli kohe elu hinnaga kaitsta. Ja alles siis, kui ka see võimatuna näiv ülesanne oli õnnestunud, võis Eesti Vabariik end tegelikkuses kehtestada.
Järgnes kaks aastakümmet ülesehitustööd, milles oli palju sarnast meie tänaste pingutustega. Oli sarnast majanduslikus edenemises, oli sarnast poliitilises kultuuris. Oli sarnast kriisideski. Ent lõpp tuli väga äkki.
1939. aasta oktoobris oleks võinud aset leida Eesti sangarlik Sügissõda Nõukogude Liidu vastu, mida oleks tegevusetult pealt vaadanud Soome ja isegi Läti. Kuni järjekord oleks nende kätte jõudnud. Stalin teadis, et luuda tuleb murda ühe vitsa kaupa.
Selle asemel, et oma tagantjärele tarkuses teha kibedaid etteheiteid Eesti tookordse poliitilise juhtkonna otsusele püüda aega võita, küsigem pigem: miks oli demokraatlik Euroopa nii lühinägelik ja kõlbeliselt rabe. Miks elasid Euroopa vabad rahvad nii tugevasti küüned oma poole? Miks ei osatud juba kümme aastat varem – 1929. aastal – ohtude vastu valmistuda? Miks ei kulutanud Eestigi juba siis riigikaitsele otsustavalt rohkem?
Täna on seda lihtne küsida, aga kes suudab suure majanduskriisi olukorras mõtelda kahuritele ja tankidele? Kas 21. sajandi Eesti riigipead saavad olla kindlad, et nad teevad ainult õigeid otsuseid, mida nende lapselapsed aastakümnete pärast ei vaidlusta? Meie ülesanne on ennekõike siiski tehtut mõista ja alles seejärel – võimalust ja tahtmist mööda – hukka mõista.
Nii peame ka mõistma toonaste terroristide küüsi langenud inimeste katset üritada aega võita. Ja tegutseda jõuliselt siis, kui õnnestumise väljavaated on paremad. Nõnda tuligi Eestil pealahing lüüa hoopis viis aastat hiljem – 1944. aastal. Edasi polnud seda enam kusagile lükata. Jääda käed rüpes istuma olnuks moraalselt laastav – ja häving oleks järgnenud ikka. Seda oli üksainus aasta 1940. aasta suvest 1941. aasta suveni veenvalt tõestanud.
Niisiis tuli sõdida. Küll väga ebameeldiva “liitlasega”, ent paremat polnud kusagilt võtta – kui Soome välja arvata. Ent kõik mehed ei saanud Soome põgeneda – ja Soomes ei saanuks Eesti piire kaitsta. Sõditi Eestis Eesti Vabariigi nimel ja Eesti Vabariigi kutsel, olgugi Saksa kuues. Kasutati vaenlase nr 2 relvi, et takistada vaenlast nr 1.
Asjaolu, et valdav enamus eesti rahvast ja eesti sõdureist võitles II maailmasõjas Eesti kodanikena Eesti huvides, tuleneb lihtsast tõsiasjast: õigusetus ei saa sünnitada uut õigust. Kuigi Eesti Vabariik 17. juunil 1940 sõjaliselt okupeeriti, olid kõik sellele järgnenud Eesti Vabariigi nimel antud õigusaktid algusest peale õigustühised. Eesti Vabariik kestis de jure katkematult üle poole sajandi – kuni ta hakkas taas toimima ka de facto.
Siiski langeb 1944. aasta sügisesse lühikene, ent sangarlik episood, mil Eesti Vabariik toimis kahe okupatsiooni vahel ka de facto. Otto Tiefi valitsus pidas oma esimese ametliku istungi Tallinnas 18. septembril ja viimase istungi Läänemaal Põgari palvemajas just 22. septembril. Valitsusele allunud soomepoisid, samuti Pitka-poisid andsid tuld ka vaenlase nr 2 pihta. Vaenlasel nr 2 oli vesi ahjus, ent sellegipoolest ei tahtnud ta midagi teada Eesti Vabariigist.
Niisiis polnud Eesti Vabariik II maailmasõjas Saksa riigi liitlane, vaid deklareeris oma neutraliteeti. Üksnes sõjalised tõsiasjad ja huvide osaline kokkulangevus tegid eestlastest ja sakslastest relvavennad, ent mitte liitlased. Ka soomlased ja sakslased polnud liitlased. Nemadki olid üksnes relvavennad, kuna sõdisid ühise vaenlase vastu.
22. september 1944 oli murrangupäev Eesti ajaloos. Sealt alates jätkus vastupanu Nõukogude okupatsioonile kõige erinevamates vormides – alguses relvavõitlusena Eesti metsades, seejärel passiivse vastupanuna argielus kuni nõndanimetatud Laulva revolutsioonini.
Eriline koht poole sajandi pikkuses vastupanus kuulub välisvõitlusele. De jure eksisteerinud Eesti Vabariigil säilisid mitmed diplomaatilised esindused, mis leidsid asukohamaa valitsuste tunnustust. Nood ruutmeetrid Eesti Vabariigi pinda, mis olid ehitud sinimustvalge lipuga, kujutasid endast okupeerimata Eesti Vabariiki de facto.
Sama oluline on, et paguluses jätkas tegevust ka Vabariigi Valitsus, millele Saksa okupatsiooni lõpupäevil oli aluse pannud peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Jüri Uluots. Jutt on Otto Tiefi valitsuse järglastest võõrsil. Professor Uluotsale järgnesid uued riigipea kohusetäitjad, kes nimetasid ametisse uusi Vabariigi Valitsusi. Sellisel järjepidevusel oli suur õiguslik ja moraalne tähendus, mis oluliselt kergendas lõputuna tunduvat vabadusvõitlust. Kuni ankrumees Heinrich Mark 7. oktoobril 1992 astus vastvalitud VII Riigikogu ette ning siirdus sealt Kadriorgu teatepulka üle andma. Sest Eesti Vabariik oli saanud endale esimese sõjajärgse vabalt valitud riigipea.
Eestil on ühtekokku olnud 17 riigipead erinevate ametinimetustega – peaminister, riigivanem, Vabariigi President. Vaid üks nendest on surnud loomulikku surma – vaba mehena vabal maal. See ainus on endine Vabariigi President Lennart Meri, kes alles tänavu sängitati kodumaa mulda. Kuid isegi tema elu ei saanud tervenisti kulgeda vabaduses. Ta küüditati 12-aastase koolipoisina.
Kõik Lennart Meri eelkäijad riigipeana pidid kogema ülekohut ja ebaloomulikku eluloojangut. Tõsiasi, mis tervikuna peegeldab Eesti saatust. Nad surid kas mõrvari kuulist, nälja pigistusest vangilaagris või siis pagulase leiba süües, olles kodumaast jõuga lahutatud.
Riigipeade sellised ebaloomulikud saatused on üldjuhul võõrad Euroopa vabadele rahvastele. Nüüd oleme meiegi Euroopa vaba rahvas – ja vaba riik. Mälestuspäevadel oleme ühtaegu silmitsi mineviku ja tulevikuga. Kumb on tähtsam?
Peame ikka meeles pidama, et minevik ja tulevik on teineteisest lahutamatud. Nad on omavahel kokku seotud oleviku kaudu. Iga meie silmapilk muutub kiiresti minevikuks. Ja iga meie hingetõmme viib sammukese tuleviku poole. Me saame õnnelikud olla vaid ühel tingimusel: kui meie minevik ja tulevik on tasakaalus. Me saame õnnelikud olla vaid olevikus.
Kallid kirikulised!
Täna langetame pea Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birgi, Ants Piibu, Juhan Kuke, Friedrich Karl Akeli, Jüri Jaaksoni, Jaan Teemanti, August Rei, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warma, Tõnis Kinti ja Heinrich Marga mälestuse ees. Samuti mälestame oma eelmist riigipead Lennart Merit. Äsja üheskoos lauldud Mälestuslaulus kõlasid read: “Sa lepita kõik: meil lase hauasuust tõusta uut armastust!”
Igaüks täna mälestatavaist riigimeestest on suur ise viisi. Nad ei pruukinud kaugeltki kõiges omavahel nõustuda. Kuid neid ühendas üks ARMASTUS sinimustvalge lipu vastu. Armastuses oma maa ja rahva vastu kuulusid nad kõik ühte ja ainsasse jagamatusse EESTISSE.
Lootkem, soovigem ja palugem, et just nii on ka 21. sajandi Eestis!