Ado Birgi pojatütre KADRI-ANN LAARI kõne Eesti Maanõukogu esimehe ja peaministri Ado Birgile mälestuskivi avamisel Kulbisaare talus Mõnnaste külas Tarvastu vallas 28. juulil 2008
“Tere tulemast esiisade maale!” kirjutas tädi Regina, kui sai 1990. aastal teate, et tuleme perega Eestisse laulupeol osalema. Regina oli Ado Birgi vanem tütar ja ainuke ta neljast lapsest, kes jäi elama Eestisse. Aadi Birk, noorem poeg, hukkus sõjas, noorem tütar Mia siirdus Saksamaaa kaudu Ühendriikidesse ja minu isa Andres Pirk lahkus koos Ringhäälingu perega, kus ta töötas muusikaosakonna juhatajana, septembrikuul 1944. aastal.
Isa oli ja jäi ainukeseks Aado Birgi lastest, kellel oli oma pere. Me veetsime neli aastat põgenikena Taanis, kuni aastal 1948 avanes võimalus siirduda Argentiinasse. Seal minu vanemad vennad Andres juunior, Toomas ja mina kasvasime üles. Kuigi me elasime sisse Argentiina elusse, oli ja jäi eesti keel meie kodukeeleks. Lastena teadsime, et Eesti oli okupeeritud venelaste poolt ja et suur osa meie perest oli läinud kaduma sõjakeerises. Ado Birgi ja minu emapoolse pere saatus, keda küüditati 14. juunil 1941. aastal, oli meile teadmata. Ado Birgi surmaaeg ja -paik said avalikuks alles Eesti taasvabanemise ajal.
Aastatel 1991 ja 1996 oli mul võimalus veeta mitu nädalat Tallinnas ja siis tutvusin ka põhjalikumalt vanaisa töö ning saatusega. Nimelt olid mitmed uued artiklid ilmunud Eesti Vabariigi algusaastate valitsuste kohta ja muidugi oli seal juttu ka vanaisast. Eriti huvitav oli aga mul lugeda artikleid, mis olid ilmunud vanades Eesti lehtedes Ado Birgi kohta ja mis olid saadaval Rahvusraamatukogus. Samaaegselt sain ma informatsiooni pr Elle Leesilt, kes töötas suure huviga Konstantin Pätsi muuseumis, et tunnustada Eesti Vabariigi algaastate riigijuhte. Ma olen väga tänulik temale selle töö eest.
Täna ma esindan siin oma isa Andres Pirgi suguvõsa, tema kolme last. Minu vanem tütar Ingrid, kes on ka kohal, esindab isa viit lapselast, minu venna Toomase kahte tütart Ceciliat ja Gabrielat, kes elavad Argentiinas, ja meie enda pere kolme last: Ingridit, Kristit ja Erikut, kes me elame Kanadas.
Ma tahan siin südamest tänada Eesti Vabariigi valitsust ja kohalikke omavalitsusi, et seoses Eesti Vabariigi 90 aasta juubeli tähistamisega austatakse Eesti Vabariigi esiisasid. Mul on au ning heameel, et vanaisa Ado Birk kuulub nende sekka ja et tema järeltulijad on tädi sõnade järgi alati teretulnud esiisade maale.
Armsale Ado Birgile kui isale, vanaisale ja vanavanaisale soovime, et Siberi muld oleks tal kergem kanda teadmises, et Eesti Vabariigi valitsus austab tema panust ja tunnustab, et ta on teda alati ausalt ja väärikalt teeninud.
Ma tänan teid!