VABADUSSÕJAS VÕIDELNUTE MÄLESTAMISPÄEV Kaitseväe kalmistul 3. jaanuaril 2009
Elle Lees
Head sõbrad!
Täna oleme siin, pühitsetud kalmistul, millel on oma lugu. Lugu nagu paljudel Eestimaa kalmistutel, kus on meie kallite kalmusid tallanud, rüüstanud ja hävitanud igipõlised vaenumehed. Täna oleme siin, et meenutada, mälestada ja tänada neid, kes tõid meile vabaduse, tänu kellele oleme olemas ja saame elada oma esiisade maal. Nemad võitlesid ja võitsid Vabadussõja oma elu ohverdades, nemad – meie kindralid ja vaprad kangelased-sõjamehed. Nad puhkavad siin mulla all ja nende kalmud on meile hoida.
Täna, just praegu möödub 89 aastat sellest hetkest, kui Eesti-Vene rindel vaikis sõjamürin ja algasid rahuläbirääkimised. Vabadussõda lõppes 1920. aastal ja sama aasta teisel poolel tehti ettevalmistusi mälestusmärkide püstitamiseks sõjas langenuile. Ma lehitsesin just hiljuti kirjastuse Tänapäev väljaannet Eesti Vabadussõja mälestusmärkidest, mille on koostanud Türi fotograaf Rene Viljat. Selles raamatus on kirjeldatud kokku 188 mälestusmärki, millest jäi lõpetamata 3 (Paju lahingu ja Kehra lahinguvälja mälestusmärk ning hiis Sõjamäel). Esimesed kaks mälestusmärki püstitati Kuusalusse ja Narva 1921. aastal, viimane avati 26. mail 1940 Petserist 7 km kaugusel Pitalovas. Enamik mälestusmärke püstitati kihelkondade kaupa rahva poolt kogutud rahaga. Selleks organiseeriti võistlused, milles osalesid kõik tuntud skulptorid ja kunstnikud. Tööd jagus kogu iseseisvusaja kaheks aastakümneks, mõnel aastal rohkem, teisel vähem. Näiteks kaks neliaastakut olid eriti viljakad, aastad 1923–1926 ja 1932 –1935, mõlemal perioodil avati 56 mälestusmärki, seega kokku 112 185st.
Tallinna Kaitseväe kalmistu asutamisajaks võib pidada 19. detsembrit 1887, kui Tallinna linnavalitsus andis sõjaväevõimudele matmispaigaks tasuta maatüki Juhkentalis.1917. aasta lõpuks sai kalmistu täis. Eesti sõdureid hakati kalmistu uuele osale matma alates 11. detsembrist 1918, seega Vabadussõja alguses. Arhitekt Ernst Ederbergi planeeringu järgi pandi 8. juunil 1924 nurgakivi Vabadussõjas langenute mälestusehitisele. See oli suur maakivi, selle otsas valge risti 8. juuni kuupäevaga. 1926. aastal alustas arhitekt Edgar-Johan Kuusik kalmistu uue osa ümberkorraldamist ja 1927. aastal kiideti heaks Kuusiku poolt pakutud mausoleumitaolise mälestusehitise kavand. See kujutas endast 12 postile toetuvat halli, mis baldahhiinina kattis ehitise keskel paiknevat sümboolset monumenti Tundmatu Sõduri urniga. Kõik dekoorid valmistas arhitekt Kuusiku hea sõber Aleksander Jannes. Mälestusehitis avati 21. oktoobril 1928, seega 80 aastat tagasi. Suuremad hävitustööd kalmistul toimusid 1950. aastal, mil Eesti laskurkorpuse võitlejad lasksid nimetatud ehitise õhku. Nüüd käivad ettevalmistused mälestusehitise taastamiseks. Vabadusristi Vendade Ühenduse Tallinna osakonna initsiatiivil korraldati 1931. aastal kavandite võistlus eesmärgiga püstitada Kaitseväe kalmistul väärikas mälestusmärk Vabadussõja kõrgematele juhtidele. Esikoha saavutas Edgar-Juhan Kuusiku kavand. Jürgensi kivitööstuses valmistati soome graniidist ausammas, mille esiküljel oli ümmargune bareljeef maoga võitlevast sõjamehest, selle ümber tekst „Vaba Eestile surmani truu”. Tagumisele küljele raiuti maetute nimed sünni- ja surmadaatumiga.
Mälestusmärk avati 10. septembril 1933. Ette oli nähtud 12 hauaplatsi. Esimesena maeti platsile 27. juunil 1932. aastal kindralmajor Ernst Põdder ja tema kõrvale sama aasta 17. oktoobril kindralmajor Johan Unt. Oletatavasti purustati mälestusmärk 1950.aastal. Bareljeefi päästis rusude seast Alfred Vosmi ja see paigaldati taastatud mälestussambale, mis avati 22. veebruaril 1998 Eesti Vabariigi 80. aastapäevaks. Vabadussõja terviklik memoriaal avati 28. novembril 2000. Ühesugused mälestusplaadid said veel 10 meest: Arthur Alexander Lossmann, Andres Larka, Paul-Adolf Lill, Karl Parts, Jaan Soots, Nikolai Reek, Johan Pitka, Aleksander Tõnisson, Otto Heinze ja Voldemar Viktor Rieberg.
Algusaastatel maeti Vabaduse Risti kavalere üle kogu kalmistu süsteemitult. 1935. aastal pöördus Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Tallinna osakond Tallinna garnisoni ülema poole palvega eraldada kalmistust osa Vabaduse Ristiga autasustatud meestele. Sügisel eraldatigi plats 130 hauakoha jaoks. 1936. aastal hakati mõtlema monumendile. Töödega alustati alles 1939, tähtajaks oli ette nähtud 10. juuni 1940. Kujur Juhan Raudsepa loodud mälestusmärk saigi valmis, aga avamine 25. juulil 1940 jäi muidugi ära. Ka see monument lõhuti. 1994. aastal kaevasid muinsuskaitsjad ja sidepataljoni ajateenijad maa seest välja viis dolomiidist figuurplokki, üks jäi kadunuks. Samba keskosas paiknenud graniidist Vabaduse Risti olid 1962. aastal leidnud kalmistu võsast kolm meest – Henno Ustav, Toivo Hüvato ja Aare Tamra. H. Ustavi keldrist toodi see välja alles 1995. aastal. Puuduva skulptuurploki valmistasid Ants Mölder ja Aime Kuhlbusch. Algsel kujul taastatud mälestusmärk avati 29. novembril 1998.a. Taastamata on aga mälestusmärgi ees olev Vabaduse Risti kavaleride matmispaik. Kogu Kaitseväe kalmistu korrastamine on meie, elavate tänuvõlg, mille kustutamine on meie aukohus.
Selline on lühidalt Kaitseväe kalmistu lugu. Me täname teid, Eestimaa pojad, kes te jäite truuks vabale Eestile! Olgu teile rahu!