AUGUST REI PAGULASENA ROOTSIS
Enno Penno
13. juulikuu päeval 1940. aastal astus viimane Eesti Vabariigi saadik Moskvas, kes pidi olema teel Moskvast Tallinna, Riia lennuväljal hoopis Stockholmi lennukisse, taskus Rootsi viisa, mille oli talle andnud tema Rootsi kolleeg. Nii algas August Rei Rootsi-periood, mis kestis tema surmani 1963. aastal.
August Rei rakendus põgenikuna algusest peale võitlusse Eesti vabaduse taastamiseks. Juba 24. juulil anti Rootsi välisministri asetäitjale K. G. Westmanile üle noot, mis oli inspireeritud Rei poolt ja milles Rootsi valitsust paluti mitte tunnustada neid muudatusi Eesti rahvusvahelises asendis, mis Punaväe tääkide surve all jämeda pettusega, vägivalla ja lepingute ning seaduste rikkumisega oli toime pandud. Alates 25. septembrist samal aastal oli Rei Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni liige.
Esimeseks teadaolevaks pikemaks ülevaateks olukorrast Balti riikides on Rei koostatud exposé „Have the Baltic Countries Voluntarily Renounced Their Freedom?“, mis 1943. aasta oktoobris esitati mitmete riikide valitsustele ja aasta hiljem trükiti New Yorgis.
Igapäevast leiba teenis August Rei Stockholmi ülikooli juures arhiiviassistendina.
Ka Therese Rei põgenes koos abikaasaga. Saksa okupatsiooni ajal detsembris 1943 aga õnnestus Reidel saada nende viieaastane tütar Hilja Eestist Rootsi. Hilja Rei õppis psühhiaatriks, ta elab Uppsalas.
Rootsi hakkas tulema rohkem ja rohkem põgenikke. Rei oli Eesti Abistamisorganisatsiooni esimees 1940–1944, see organisatsioon korraldas koos Eesti Komiteega paate, kütust ja muud selleks, et aidata kaasa suurele põgenemisele kodumaalt 1944. aastal.
Arvukas eestlaskond võimaldas luua organisatsioone ka välispoliitiliseks tegevuseks. Eesti Rahvusfond kogus kaasmaalastelt raha ja andis selle abil välja kirjandust, milles valgustati meie küsimust maailmas. August Rei oli Rahvusfondi esimene esimees.
Eesti poliitilised erakonnad organiseerusid kiiresti. Sotsiaaldemokraatide – Eesti Sotsialistliku Partei nimekaim vabariigiaegne esimees August Rei partei uuesti loomisest osa ei võtnud. Ta oli siis kõrges vanuses ja pidas end ka pagulaspoliitikuna riigimeheks üle parteipiiride.
1947. aastal moodustasid erakonnad katusorganisatsiooni Eesti Rahvusnõukogu. Selle presiidiumi kuulusid need Otto Tiefi valitsuse ministrid, kel oli õnnestunud jõuda Rootsi: August Rei (kes oli Rahvusnõukogu esimeheks oma surmani), Rudolf Penno ja Johannes Klesment. Juba eelmisel, 1946. aastal oli suuremaks aktsiooniks kõigi eesti poliitiliste ringkondade ja avaliku elu tegelaste pöördumine Pariisi Rahukonverentsi poole märgukirjadega eesti kirikute, kirjanike, kujutavkunstnike, teatri- ja muusikategelaste ning poliitikategelaste poolt.
Aastatel 1948–1962 osales Rei 35-l konverentsil ja välisaktsioonis. Näiteks pidas ta suhete tihendamiseks Vatikaniga pikemaid läbirääkimisi Vatikani funktsionääridega, mille hulka kuulus ka vastuvõtt paavsti poolt. Loodud kontakte kasutati esmajoones meie okupeeritud maa ja rahva olukorra selgitamiseks valitsuste juures ja avalikkuse teavitamiseks. Aga kontaktid olid kasulikud ka selleks, et näiteks parandada sõjainvaliidide olukorda Saksamaal dp-laagrites.
Kevadpoolaastal 1957 oli August Rei koos Arvo Hormiga 71-päevasel ringreisil USA-s ja Kanadas, reisi pikkus oli 29 000 km. Selle kestel peeti 8 pressikonverentsi, 10 ettekannet, 3 raadio- ja TV-esinemist Ameerika ning Kanada jaamades ning 3 esinemist Voice of America´s. Eestlasist koosnevaile auditooriumeile esineti 7 linnas – kokku 14 korda umbes 1 100 kuulajale. Ameeriklastega oli kohtumisi 118 korral. USA Saadikutekoja Ameerika-vastase Tegevuse Uurimise Komitee ees andis August Rei tunnistuse, mis publitseeriti eriväljaandena.
August Rei oli Otto Tiefi valitsuse vanim liige peale Uluotsa surma 1945. aastal. Tema õlgadel lasus anastatud Eesti kui juriidilise riigi järjepidevuse hoidmine. Kuna pagulus muutus pikemaks ja sõja lõpp ei toonud meile mingit lahendust, tekkis vajadus moodustada valitsus eksiilis. Poleemika selle ümber oli intensiivne, põhiseadus nägi ette ka teist võimalust valimiskogu näol, kes valiks presidendi, kui presidenti normaalses korras ei saa valida. Valimiskogu täiskoosseisu polnud aga võimalik kokku saada, sest inimestevahelised suhted muutusid teravaiks nii isiklikel kui ka poliitilistel põhjustel. Põhjalikult on sellest kirjutanud Enn Nõu ajakirjas Akadeemia ja koguteoses „Tõotan jääda ustavaks … Eesti Vabariigi Valitsus 1940–1992“.
12. jaanuaril 1953 nimetas August Rei Oslos Eesti Vabariigi peaministrina presidendi ülesannetes Eesti Vabariigi valitsuse, mille peaministri asetäitjaks sai Johannes Sikkar. Oslos toimumise põhjuseks oli asjaolu, et Rootsi lubas asüüli vaid eeldusel, et loobume poliitilisest tegevusest. Tegelikult oli Rootsi valitsus teadlik meie valitsuse tegevusest, aga ei teinud sellest numbrit. 1. jaanuaril 1962 sai Aleksander Warma pärast Sikkari surma August Rei nimetatud valitsuses Johannes Sikkari järglaseks peaministri asetäitjana. Warma valitsusse kuulusin ka mina. 29. märtsil 1963 suri August Rei. Tema asemele asus vanema liikme liini pidi Aleksander Warma. Järjepidevust said nii hoida ka järgnevad peaministrid, kes olid presidendi ülesannetes, kui nad surid või ei saanud tervislikel põhjustel oma ametit pidada. Nõnda kestis Eesti Vabariigi valitsus eksiilis kuni 1992. aastani, mil Heinrich Mark sümboolselt andis oma ameti üle uuesti vabas Eestis valitud presidendile Lennart Merile.
Olen jätnud oma kõne lõppu ehk kõige püsivama, mida August Rei on meile pärandanud – tema publitsistika.
Eespool nimetatud „Have the Baltic Countries Voluntarily Renounced Their Freedom?“ (1944) ilmus ka rootsi keeles „Ha de baltiska folken självmant avstått från sin nationella frihet?“. Samal aastal ilmusid „The fate of religion and church under Soviet rule in Estonia 1940–1941“ (ka rootsi keeles) ja „Balticum och Sovjetunionens säkerht“ („Baltikum ja Nõukogude Liidu julgeolek“). Londonis ilmus 1946. aastal „Have the Small Nations a Right to Freedom and Independence?“. Ingliskeelseid publikatsioone oli veel mitu: „Soviet Deportations in Estonia“; „Communism as I experienced it“; „The Soviets’ hunt for uranium in Estonia“; „Occupied Estonia“. Rei koostas teosed „Nazi-Soviet Conspiracy and the Baltic States“ ning „Diplomatic Documents and other Evidence“. Oma elust kirjutas ta raamatus „Mälestusi tormiselt teelt“ (1961). Peale August Rei surma ilmus Rootsis kapitaalne teos „The Drama of the Baltic Peoples“, mis tuli välja ka kordustrükis.
August Rei andis ka oma elu viimasel perioodil tõhusa panuse Eesti heaks, mida saab võrrelda Vabadussõja-aegse panusega. Vahe oli vaid selles, et Rei ei jõudnud oma eluajal selle tegevuse vilja näha.