Kõne riikliku leinapäeva mälestustseremoonial 14. juunil 2012. aastal Tallinnas Linda mäel Linda kuju juures
Enn Tarto
Eesti Memento Liidu esimees
Lugupeetud Eesti Vabariigi president härra Toomas Hendrik Ilves, peapiiskop hr Põder, Riigikogu esimees pr Ergma, peaminister hr Ansip!
Austatud Riigikogu ja valitsuse liikmed, Tallinna linnavalitsuse liikmed, maakondade esindajad, ekstsellentsid, härrad ohvitserid, kommunismiohvrid, kommunismiohvrite sugulased ja sõbrad!
Austatud leinajad, daamid ja härrad!
Täna on 14. juuni – riiklik leinapäev. Ma tänan kõiki, kes on kogunenud siia riikliku leinapäeva puhul Linda kuju juurde. 14. juunil on inimesed massiliselt siia kogunenud juba üle 20 aasta, veel enne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Rasketel N Liidu okupatsiooniaastatel käidi siin salaja.
Siit veidi eemal on Hirvepark, kuhu rahvas kogunes 23. augustil 1987. aastal. Nõuti poliitvangide vabastamist, kommunismikuritegude hukkamõistmist ja Eesti iseseisvuse taastamist.
Tänavu möödub 71 aastat juuniküüditamisest. Ööl vastu 14. juunit 1941 algas Balti riikides massiline inimeste vägivaldne kodudest äraviimine. Okupeeritud Eestist küüditati NSV Liitu üle kümne tuhande inimese, hävitati eelkõige Eesti eliiti. 1941. aasta küüditamise ohvritest suutis aastakümneid hiljem kodumaale tagasi tulla umbes 4000 inimest.
Teine suurküüditamine toimus 25. märtsil 1949. a. Siis küüditati Siberisse ligi 21 000 Eesti elanikku, nendest 70% naised, lapsed ja vanurid. Teekonnal Siberisse ja asumisel suri pea 3000 inimest.
Küüditamised olid okupantriigi NSV Liidu ja tema kohalike käsilaste poolt läbiviidud aegumatud genotsiidikuriteod.
Peab veelkord rõhutama, et siit mitte kaugel Riigikogus vastuvõetud pühade ja tähtpäevade seaduse alusel 14. juunil kui riiklikul ja üldrahvalikul leinapäeval mälestame ja leiname kõiki kommunismiohvreid – erinevatel aegadel küüditatuid, kümneid tuhandeid poliitvange, vabadusvõitlejaid, kes kaitsesid Eestit, relv käes, metsavendi ja nende abistajaid, õpilasvabadusvõitlejaid, NSV Liidu pommirünnakute tagajärjel hukkunuid Tallinnas, Narvas, Tartus ja mujal, Eestist põgenemisel hukkunuid, relvastamata avalik-õiguslikus vabadusvõitluses hukkunuid – kõiki kommunismiohvreid. Okupatsioonide repressiivpoliitika tulemusel ja selle tõttu, et okupatsiooniriik NSV Liit kiskus Eesti Vabariigi kodanikud Teise maailmasõtta, hukkus umbes 180 000 inimest, nendest Saksa okupatsiooni repressiivpoliitika tulemusena üle 8000 Eesti Vabariigi kodaniku. Represseeritud tänavad Eesti Vabariigi riigivõimu ja kohalikke omavalitsusi, et majanduslikult raskel ajal jätkus represseeritute sotsiaalne abistamine, meie mälestuste jäädvustamine.
Riigikogu tunnustas oma 14. veebruaril 2012 vastuvõetud otsusega kõiki Eesti Vabariigi eest võidelnuid – nii relvavendi kui mitterelvastatud vastupanus osalenuid.
Täna me leiname ja mälestame kõiki kommunismiohvreid ja ka neid meie kaasvõitlejaid ning kannatanuid, kes on hiljem meie keskelt lahkunud. Meil on mure: me ei soovi, et uus Nord Streami gaasijuhe ehitatakse Eesti rannavetesse.
Sageli öeldakse, et olete elus palju üle elanud. Mida te kardate? Ega me ise ei karda, meil pole enam vahet – surm siin või Siberis. Me muretseme oma laste ja lastelaste saatuse pärast, noorte pärast. Me ei soovi, et nemad peaksid neid õudusi läbi elama, mida pidime meie.
Hoidku meid Jumal!