Kalev Kuke kõne „Juhan Kukk – poliitik ja riigimees“ konverentsil „Juhan Kukk 130“ 18. aprillil 2015 Väike-Maarjas

Juhan Kuke lugu on väga pikk lugu. Seda ei saa mahutada paarikümnesse minutisse, see ei ole päris kindlasti mahtunud ka nendele täpselt 400 leheküljele äsjailmunud raamatus “Juhan Kukk – iseseisvusmõtte sõnastaja”. Kuigi Juhan Kukke, nagu ka tema erakonnakaaslast, samuti Virumaa mehest peaministrit ja riigivanemat Otto Strandmanit ei saada selline tuntus nagu Konstantin Pätsi või Jaan Tõnissoni, ei vähenda see mingil juhul tema kaalu Eesti riigi sünni- ja eluloos. Oli ju Juhan Kukk see mees, kelle õlgadel oli ainuisikuliselt Vabadussõja rahastamine. Oli ta ju ainus, kes kandis läbi kogu Vabadussõja ministri, pealegi rahaministri ränkrasket portfelli. Teised tulid ja läksid, tema jäi. Oli ju Juhan Kukk see mees, kes pani aluse Eesti Pangale ja Eesti oma rahale. 1924. aastal oli Juhan Kukk see mees, kes surus Riigikogu liikmena Riigikogus läbi toonase rahaministri Otto Strandmani majandusreformid ehk nn uue majanduspoliitika, millega Eesti pöördus ära ummikusse suunduvalt idateelt ja millega pandi alus tulevasele kroonile. Aastail 1924–1926 oli Juhan Kukk Eesti Panga direktorina Strandmani poolt käivitatud Eesti raha ja majanduse stabiliseerimisele suunatud reformide elluviimisel üheks võtmeisikuks.

Kui rääkida formaalsetes tiitlites, siis on Juhan Kukk olnud riigivanem, Riigikogu esimees, Maapäeva, Asutava Kogu ning I ja II Riigikogu liige. Neid ministriportfelle, mida Juhan Kukk on kandnud, annaks pikalt üles lugeda.

Selles, miks me teame Juhan Kukest palju vähem, kui ta väärt on, on ta vahest ise kõige rohkem süüdi. Ta polnud lobiseja, tema jutt oli konkreetne, lühike ja täpne ning enda mina kõrvale jättev. Ta oli riigimees. Nagu meie viimasedki kümnendid on hiilgavalt tõestanud, au ja kuulsust niimoodi ei kogu. Seda tunnistas juba päevaleht Vaba Maa oma Juhan Kuke 40. sünnipäevaks kirjutatud loos 11. aprillil 1925. Juhan Kukk olevat „tüseda, rahuliku iseloomuga, kes ennast kunagi esiritta lükata ei armasta, kes kaalutult oma tööd alustab ja seda jätkab. Üks inimestest, kes oma tagasihoidlikkusega ja asjalikkusega ja otsekohesusega teiste lugupidamise on võitnud“.

Teisalt oli Juhan Kuke karjäär tegevpoliitikuna lühike. Ta tuli suurde poliitikasse koos Eesti omariikluse sünniga ja lahkus sealt siis, kui riik oli jalule tõusnud. Kas aasta 1925 oli lahkumiseks liiga vara, on muidugi iseküsimus. Lahkumine suurest poliitikast ning pöördumine tagasi konkreetse majanduse ja ühistegevuse juurde ei tähendanud sugugi Juhan Kuke taandumist Eesti riigi elust.

Parlamentaarse riigikorralduse veendunud pooldajana ei saanud ta leppida Eesti kaldumisega autoritaarsusesse. Ja nii oli Juhan Kukk ka 3. novembril 1936 Konstantin Pätsile kui peaministrile riigivanema ülesannetes üle antud nelja riigivanema ‒ Juhan Kuke, Ants Piibu, Jaan Teemanti ja Jaan Tõnissoni ‒ kirja üks autoritest. Selles kirjas pöörati tähelepanu demokraatia põhjendamatule kammitsemisele ja ohule muutuda rahvariigist politseiriigiks.

Juhan Kuke kui professionaalse poliitiku karjäär algas nagu enamikul eestlastel koos Eesti iseseisvumisega. 1917. aastal valiti ta Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liikmeks, temast oli saanud ka selle tegevorgani, s.o Maavalitsuse rahandusosakonna juhataja. Vähemalt Juhan Kuke jaoks oleks seda aega suure poliitikaga samastada ilmselt ennatlik. Iseseisvusest, seda aga enamasti autonoomia mõttes, küll mõeldi ja räägiti, kuid midagi käegakatsutavat ses suhtes esialgu polnud. Selleks käegakatsutavaks pidepunktiks Juhan Kuke teel suurde poliitikasse sai iseseisvusmanifesti koostamine.

Juhan Kukk on see mees, kes pani kirja meie iseseisvusmanifesti teksti, millele „teiste poolt hiljem ainult vähemad muudatused juurde lisatakse“. See on tsitaat August Vannase 1925. aastal ilmunud albumist „Eesti Vabariigi loomispäevilt 1917–1925“. Ühtlasi korraldas Juhan Kukk ka iseseisvusmanifesti trükkimise Tallinnas.

Eduard Laaman kirjutab oma 1936. aastal ilmunud raamatus „Eesti iseseisvuse sünd“ järgmist: „Jüri Jaaksonile, Juhan Kukele ja Ferdinand Petersonile tehti ülesandeks iseseisvusmanifest koostada. Esialgse teksti kirjutas Juhan Kukk. Ta lähtus rahvaste üheõigusluse põhimõttest kui ainukesest alusest rahvaste rahulikule koostööle ja väikerahvaste iseseisvusele.“

Käsi oma riigile oli antud, tagasiteed polnud, oma riik ootas tegijaid. Päästekomitee päevakäsuga nr 5 24. veebruarist 1918 nimetati ametisse Eesti Ajutine Valitsus ning Juhan Kukk selle raha- ja riigivaranduste ministriks. Kulus veel pea üheksa kuud, enne kui Ajutine Valitsus sai sõna otseses mõttes asuda täitma talle pandud ülesandeid.

12. novembril, s.o päeval pärast Saksamaa alistumist I maailmasõjas, nimetas Maanõukogu vanematekogu kuni Maanõukogu kokkutulekuni ametisse Ajutise Valitsuse teise koosseisu, kuhu Juhan Kukk kuulus rahaministrina ja tollal veel vangistuses viibinud siseministri August Peeti asetäitjana ehk tänapäevases mõttes kohusetäitjana. Enamgi, nagu Juhan Kukk ise kirjutab: „… kuna ka Päts polnud tollal veel saksa vangilaagrist tagasi jõudnud, tuli minul kui tegelikul pääministril“ ka oma valdkonnast kaugemale jäävate probleemidega tegeleda. Konstantin Päts saabus tagasi nimelt 20. novembril.

Tõsi, ametlikult oli peaministri asetäitjaks Jaan Poska, kes juhatas Maanõukogu koosolekuid ning kelle poolt on allkirjastatud ka Ajutise Valitsuse pöördumine Eestimaa rahvastele ning esimesed Ajutise Valitsuse otsused, nagu näiteks otsus Eesti rahvaväe kokkukutsumise kohta. Juhan Kuke „pääministerlikuks“ tegutsemiseks tuleb pidada kas või Eesti Sotsiaaldemokraatlikule Tööliste Parteile Ajutises Valitsuses esialgu vabaks jäetud kahele kohale konkreetsete inimeste leidmine. Kes muu kui peaminister paneb kokku valitsuse. 14. novembriks oli Juhan Kukk sobivad mehed leidnud. Nendeks olid Nikolai Köstner ja Aleksander Tulp.

Vastse valitsuse jaoks oli see ränkraske aeg. Olematu riigikassa oli tühi. Maksusüsteem oli kokku varisenud. Raharingluses valitses tõeline segadus. Käibel olid korraga tsaarirublad, kerenskid, duumarublad ning sakslastest maha jäänud ostmargad, idarublad ja Saksa margad.

22. ja 23. novembri Maanõukogu koosolekul tutvustas rahaminister Juhan Kukk Maanõukogu liikmetele riigi rahalist olukorda. Päevaleht kirjeldab seda järgmiselt: „Riigikassa täiendamise küsimuse kohta esines seletusega rahaminister J. Kukk, tähendades, et meie riikline tegevus on alganud kassatagavara juures, mis nii väike oli, et rahaminister teda rahaga oma taskus võis kaasas kanda. [—] Ülevõetud renteid on tühjad. [—] Väljaminekud tõusevad aga juba iga päev sajatuhande peale.“

Ilmselt saigi sellest aruandekõnest alguse hiljem erinevates interpretatsioonides esitatud ilus legend rahaministri taskusse mahtunud riigikassast. Karl Ast on oma mälestustes (1965) meenutanud, et „Rahaminister Joh. Kuke ütluse kohaselt hoidis ta tol ajal riigikassat pintsakutaskus“. Eduard Laaman põimib selle legendi enda poolt kirjutatud Juhan Kuke 50. sünnipäeva leheloo pealkirja (Vaba Maa, 13.04.1935).

28. novembril ületasid Nõukogude Venemaa väed Narva juures Eesti piiri. Algas Vabadussõda, mis üksnes teravdas rahaministri muresid. 33-aastase Juhan Kuke õlgadele jäi peaaegu ainuisikuliselt Vabadussõja rahastamine. Teoreetilisteks võimalusteks leida Vabadussõja vajadusteks raha olid annetused, laenamine kas kodust või väljast või siis katteta raha trükkimine lootuses, et trükitu kasutajate poolt vastu võetakse. Isegi viimane polnud üleöö võimalik. Kuidas Juhan Kukk selle kõigega toime tuli, teadis üksnes tema ise.

5. detsembril ilmuma hakanud ja Tööerakonna vaateid edastanud päevalehes Vaba Maa ilmusid Juhan Kuke eestvõttel üleskutsed: „Laenake Eesti Vabariigile raha enne kui hilja on! Kui teie nüüd taskud kinni pigistate, siis tulevad need, kes teie taskud tühjaks riisuvad.“ Või siis: „Laenake igaüks Eesti Vabariigi kaitseks osakenegi oma rahatagavarast! Kui seda ei sünni, siis võib mõne nädala pärast terve teie rahatagavara idapiirist tulevate röövsalkade saagiks langeda.“

Ja veel kord, Juhan Kukk oli see mees, kes ainuisikuliselt ja lausa legendi staatusesse tõstetult kandis läbi kogu Vabadussõja rahaministri ränkrasket koormat. Raha tuli leida sealt, kus seda polnud. Vaba Maa Juhan Kuke 40. sünnipäevaks kirjutatud õnnitlusartiklis meenutatakse (11.04.1925): „Mõned sajad tuhanded Saksa margad on need, millega Eesti esimene rahaminister tööle asub, vastu minnes suurtele nõudmistele, mida vabadussõda riigikassalt nõuab. 1919. a. kevadel tuletab selleaegne valitsuse juht Asutava Kogu kõnetoolilt meelde, et J. Kukk rasketel silmapilkudel ikka allika leidis, kust õigeks ajaks hädalisteks vajadusteks raha saada. Ei heidutanud siin pühapäev, ei muu: oli raha tarvis, et Soome vabatahtlikkudele enne nende väeliinile minemist palka maksta, jookstakse ja saadakse see ka pühapäeva lõunaks kokku.“

Üht episoodi nendest aegadest on meenutanud ka Johan Laidoner: „See oli vist 1. jaanuaril 1919. Esimesed Soome vabatahtlikud – Ekströmi pataljon – jõudsid siia, aga meie olime kohe kohustatud neile välja maksma palga, ja seda Soome rahas. Oli tarvis 70 000 Soome marka. Kandsin sellest ette peaminister K. Pätsile. Tema pani kõik rattad käima, et need 70 000 Smk. muretseda, sest soomlased ütlesid kindlasti, et nemad enne väerindele ei lähe, kui palga kätte saavad. Terve päev läks mööda enne kui rahaminister J. Kukk jõudis selle summa muretseda. Mäletan härra Kuke rõõmust häält, kui tema umbes kella 5–6 paiku õhtul mulle telefoneeris, et raha on olemas ja makstakse välja.“

2. veebruaril 1920 kirjutati Tartus alla Eesti ja Venemaa vahelisele rahulepingule. Vabadussõda oli võidetud ja Juhan Kukk oma ülesandega hakkama saanud. Sama päeva Vabas Maas ilmub pikem usutlus rahaminister Juhan Kukega riigi rahanduslikust olukorrast, kus ta rõhutab ühe tõsisema probleemina vajadust inflatsiooni pidurdada: „… kogu 1920. a. riigieelarve täitmine oleneb sellest, kui ruttu ja kas üleüldse suudame oma majanduslist ja rahalist seisukorda konsolideerida. Kui meie elukalliduse tõusule piiri ei suuda panna, siis peame sellega rehkendama, et meie ettekavatsetud maksudest (iseäranis sissetulekumaksust) suurt osa mitte sisse võtta ei suuda, sest et praegustel oludel palgateenija sissetulekud hädavaevalt ainult elu ülespidamiseks ulatuvad, mitte aga maksude maksmiseks.“

Rahanappus kummitas rahaministrit endistviisi. Kuigi juba 15. märtsil jõudis Tallinna esimene Tartu rahulepingust tulenev kullasaadetis, jäi veel mõnda aega riigi peamiseks rahaallikaks trükipress. Sellest johtuvaid ohte mõistis ta majandusteaduslikku haridust omava mehena väga hästi. Muide, Juhan Kukk jäigi ainsaks kõrgemat majandusharidust omavaks riigivanemaks-peaministriks kogu esimese iseseisvusaja jooksul.

Toonaseid olude poolt pealesunnitud otsuseid meenutas Juhan Kukk oma 31. mai 1924 Riigikogu kõnes: „Meie, kes ilma ressurssideta oma riigi lõime, pidime sedasama teed käima, sest meil ei olnud teist teed valida. Meie algasime oma majapidamist väga kitsastes oludes, kus tuli otsustada, kas üldse riigil olla, või mitte olla. Ja siin tuli ka paberraha trükkimine, kui viimane abinõu tarvitusele võtta. Kuid see hõlbus rahamärkide juurdemuretsemine trükkimise abil on omalt poolt väga hädaohtlik sellepärast, et ta muutub varsti süsteemiks. Temale tulevad kaitsjad, interessandid, kes sellest huvitatud on. [—]. See abinõu on, kui soolaveega janu kustutamine.“

Nii see ka läks, kui mõelda nn Gründertumi aegadele, kus nn sõbralaenude toel loodi vesivõsudena hetkeks vohavaid ettevõtteid, seda suuresti “peatselt” avaneva Vene turu lummuses. Nüüd oli Juhan Kukk oma terve mõistusega esimene, kes hoiatab 20. juulil 1921 Riigikogus esinedes endistviisi idaturu-unistustes elavat Eestit end liigselt sidumast Venemaa turuga: „Meie tööstus [—] ei ole mitte Eesti tööstus, vaid on üks külg Vene suurtööstusest, ja kui meie teda sellena tahaks üles ehitada, siis seaksime oma riigimajanduse väga ohtlikku seisukorda. Meie saaksime täiesti Venemaa majandusliseks vasalliks, ja kõik see, mis Venemaal sünnib, avaldab meie oludes kohe mõju. Kui meie tahame iseseisvalt riiklist elu elada, siis peame omale natsionaaltööstuse looma. Sellest välja minnes tuleb meil palju endisest tööstusest välja tõmmata, mis lagunemas on, näituseks endine Venemaa metallurgia tööstus, millel meie kohta tähtsust ei ole ja mille päästmine Venemaa jaoks meie riigi ja rahvamajanduse huvides ei seisa.“

Sama oleks Juhan Kukk öelnud ka 1992. aastal.

Seda kordab ta, ja nüüd juba vabaturumajanduse laiemas kontekstis, Tööerakonna 5. kongressil 6. jaanuaril 1922: „Oleme pärinud vene ajast tööstuse, mis praeguse majanduse konjunktuuri juures surnud varanduseks. Meie maa ei ole tööstuse-maa, vaid põllumajandusline. Siiski võiks hea eduga tegutseda kesk- ja väiketööstus. On soovitatud tööstuse kasuks kaitsetolli-süsteemi, kuid sellega peab ettevaatlik olema. Riik ja kogukond, kellel tarvilised kapitaalid ja vilunud tööjõud puuduvad, ei suuda majanduslisel alal era-ettevõtetega võistelda, sellepärast peavad nad oma majanduslist tegevust piirama nende ettevõtetega, millel monopoolne iseloom on, nagu raudtee, post, veevärk, gaasi- ja elektrivabrikud jne.“

1. juulil 1920 kutsusid sotsid valitsusest tagasi oma ministrid, sest rahuaegadel polevat neil sünnis olla ühes valitsuses koos kodanlike erakondadega. See tõi endaga kaasa Jaan Tõnissoni valitsuse langemise. Lahvatas valitsuskriis, kus kõige tõenäolisema tööerakondliku peaministrikandidaadina kerkis üles Juhan Kuke nimi.

20. juulil, pärast seda kui Rahvaerakond oli teatanud, et võtab Tööerakonna ettepaneku koalitsiooni moodustamiseks vastu, tegigi Asutava Kogu esimees August Rei Juhan Kukele ettepaneku seada kokku uus valitsus. Päev hiljem Juhan Kukk loobus, sest tema favoriitideks olnud rahvaerakondlased ei võtnud väsimusele viidates neile pakutud portfelle vastu.

27.–29. novembril 1920 toimusid I Riigikogu valimised, kus võitjaks osutus 22 mandaadiga 100st Tööerakond, mille üks liidreid oli Juhan Kukk. Seejärel ametisse astunud koalitsioonivalitsusse kuulusid lisaks Tööerakonnale veel Põllumeestekogud ja Kristlik Rahvaerakond. Riigivanemana asus valitsust juhtima Konstantin Päts. Juhan Kukest sai kaubandus-tööstusminister. Päev hiljem nimetati ta ka teedeministri, hiljem veel ka tööministri kohusetäitjaks ning riigivanema asetäitjaks.

18. novembril vahetab Juhan Kukk Riigikogu esimehe kohal välja Otto Strandmani ja lahkub valitsusliikme kohalt.

Valitsuste stabiilsusest jäi endistviisi vajaka, kuigi I Riigikogu aegu jääb meenutama vaid üks valitsuste vahetumine. Konstantin Pätsi valitsuse langemine lahendati omapärase vangerdusega – tema ja Juhan Kukk vahetasid omavahel kohad: Konstantin Päts “tuli” 20. novembril 1922 Riigikogu esimeheks, 37-aastasest Juhan Kukest sai päev hiljem riigivanem. Juhan Kuke valitsuskabinetti kuulusid veel Kaarel Eenpalu siseministrina, Jaak Reichmann kohtuministrina, Jaan Soots sõjaministrina, Georg Vestel raha- ja kaubandus-tööstusministrina, Bernhard Rostfeld põllutööministrina, Karl Ipsberg teedeministrina, Aleksander Veiderma haridusministrina, Christian Kaarna töö- ja hoolekandeministrina ning Aleksander Hellat välisministrina.

Esimest korda Eesti iseseisvuse ajaloos esitas Juhan Kukk Riigikogus uue valitsuse tegevuskava, mida toona nimetati valitsuse deklaratsiooniks. Ta tõdeb, et “Uus Vabariigi Valitsus on nagu tema eelkäijagi koalitsiooni valitsus. Teadagi ei saa tema niisugusena mitte ühegi rühma poliitilisi nõudmisi täielikult omaks võtta, vaid peab otsima ja teostama seda poliitilist keskjoont, mis praeguse Riigikogu enamusrühmade koalitsioon ära määrab“. Ühtlasi lahutab ta sellest oma kohustuse olla riigiesindaja ehk erakondadeülene riigipea, mida toonane põhiseadus ette ei näinud: “Riigivanema peale on pandud ka riigiesindaja ülesanded ja sellena tahan mina olla kõikidele poliitilistele rühmitustele, olgu nad koalitsioonis ehk opositsioonis, niisama ka kõikidele rahvuslistele rühmitustele ja nende muredele ühteviisi lähedal ja katsuda õiglaselt arvesse võtta kõikide elulisi nõudmisi, ühtlase, erapooletuse mõõdupuuga.“

1923. aastal valiti Juhan Kukk II Riigikogu liikmeks. Aasta hiljem nimetab Friedrich Akeli valitus ta Eesti Panga direktoriks ehk tänapäevases mõistes asepresidendiks, kus tema ülesandeks oli ette valmistada Eesti Panga ümberkujundamist puhtakujuliseks emissioonipangaks ja tulevast rahareformi. Esialgu jäi ta veel ka Riigikogu liikmeks.

28. oktoobril 1925 loobub Juhan Kukk Riigikogu liikme kohast ja taandub sellega suurest poliitikast, kus oli oldud seitse aastat. See ring oli täis saanud. Sama aasta kevadel oli Juhan Kukk saanud 40-aastaseks. Tõsi, Kukk kandideeris ka 1926. aastal Riigikogu III koosseisu valimistel, ent seda üksnes Järvamaal ja seal Tööerakonna nimekirja kaheksanda numbrina, millel oli siis juba üksnes oma erakonda toetav sümboolne tähendus.

Oma kõne lõpetaksin ma Riigikogu esimehe Juhan Kuke sõnadega Riigikogu uue hoone avamisel 12. septembril 1922: “Viie aasta jooksul on teostunud unistused, mis varem ainult laulikute igatsuses arga väljendust leidsid: Eesti on saanud iseseisvaks, rippumatuks ajaloorahvaks. Üürike küll aja poolest, kuid raske sündmustest on see arenemiskäik olnud. [—] Naroova tagant sissetungivate Vene vägede vastu ei ole noorel Eesti riigil saata muud, kui käputäis kooliõpilasi ja ohvitsere. Neilgi puuduvad tarvilikud sõjariistad ja varustus. Riigikassas on kõigest paarsada tuhat marka. Kuid mis teha? Kas alla heita. Ei iialgi! Parem auga surra vabaduses, kui häbis orjuses elada. [—] Austuses mälestame siin neid, kes oma kõige kallima vara, oma elu ja tervise on pidanud ses heitluses vabadusele ohvriks tooma, nende kangelaste mälestus kestku põlvest põlveni. [—] Ainult tarvis on, et kõikides kodanikkude kihtides kindel äratundmine maad võtaks, et olgu hea või halb, siiski minu kodu – on see, kelle kasuks töötatakse, vaeva nähakse, ohvrid kantakse.“

Selle viimase lause on Juhan Kukk pühendanud nii toonastele, iseäranis aga tänastele elukutselistele vingujatele.

… olgu hea või halb, [see on] siiski minu kodu …