MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi asutajaliikme KÜLLO ARJAKA kõne Juhan Kuke mälestustahvli avamisel Tallinnas Nõmmel Õie tn 21 20. juunil 2006
AUSTATUD EESTI VABARIIGI PRESIDENT, LUGUPEETUD RIIGIVANEM JUHAN KUKE SUGULASED, HEAD KOHALVIIBIJAD LÄHEMALT JA KAUGEMALT!
Kes on Juhan Kukk? Usun, et siinviibijatele ei ole vaja meie suurmeeste ABCd tutvustada. Tõepoolest, Juhan Kukk kui 1918. a Eesti iseseisvuse manifesti üks koostajaid, 1920. aastate algul mitme valitsuse rahandusminister – rahaminister, nagu tookord öeldi – ja Eesti riigi rahanduse üks aluspanijaid, aga ka kaubandus- ja tööstusminister, 1921–1922. a Riigikogu esimees, 1922–1923. a riigivanem – see kõik on meile üldteada. Aga Juhan Kukk kui Eesti Tarvitajateühisuste Liidu rajaja ja ETK kauaaegne juht, Nõmme linna volikogu liige, lühemat aega Tartu ülikooli õppejõud ja pikemalt Balti Puuvillavabriku direktor, pangandustegelane ja ÜS Liivika liige – seegi peaks siinviibijatele teada olema.
Alustagem nimedest. Eesti nimede puhul võib vahel juhtuda nii, et nimel on mingi kindel tähendus, aga see tähendus ei taha klappida tema kandja iseloomuga. Nii oli vististi ka Juhan Kuke puhul.
Kukk on teatavasti prantslaste sümbol – kuulus Gallia kukk, pisut uhke ja kekutav. Juhan Kukk aga oli tasakaaluka olemisega, pigem vähese ja selge sõnaga, otsekohene ja avameelne. Asjalik mees, kes kaalutletult alustas oma tööd ja nii ka oma töö lõpetas – seega, Juhan Kukk oli pigem inglaslik tüüp. Tema 50. juubeli artiklites nenditi, et Juhan Kukele jagus inglaslikku common sense’i ehk siis tervet mõistust. Selle omaja on tavaliselt sõnaaher, aga kui ta midagi ütleb, siis on see õigel ajal, õiges sõnastuses ja õiges kohas. Kukk oli ta vaid ehk niipalju, et ta vahel pisut kokutas, vististi oli see kaasa sündinud.
Gümnaasiumi- ja üliõpilasaastatel ilmnesid Juhan Kukes need huvid, mis saatsid teda ka elus: huvi poliitika ja majanduse, konkreetselt just ühistegevuse vastu. Need olid Juhan Kukel head valikud ja mõlemas valdkonnas saavutas ta silmapaistvaid tulemusi.
Võib-olla saavutas tema nimi Eestis suurema tuntuse esmakordselt 1911. a, mil Põllutöölehte välja andnud toimkond otsustas muuta Ühistegevuslehe iseseisvaks ajakirjaks. Tugevnev ühistegevus nõudis oma ajakirja, Juhan Kukke peeti sobivaks peatoimetajaks. Tegevtoimetaja sulest tuli aastate jooksul palju artikleid, neist osa kõlab igati tänapäevaselt: nõuanded laenu- ja hoiuühisuste asutamiseks, hoiatused omakasupüüdlike vahendajate eest, moratooriumi mõiste ja selle kehtestamine jms. Siia juurde kuuluvad ka esimesed katsetused ühendada raha- ja vaimumaailma: 1913. aastasse jääb Gustav Suitsu ja Juhan Kuke ühine pöördumine meie rahaasutuste poole taotlusega tutvustada laiemalt kirjanduslikku rühmitust Noor-Eesti, anda välja abirahasid ja asutada Juhan Liivi nimeline abiraha. Nentigem, et ühistegevuse valdkonnas arendas Juhan Kukk end tippu: 1915. a asutati Ühistegevuse Edendamise selts, millest 1919. a kujunes Eesti Ühistegevuse Liit, Juhan Kukk oli selle nõukogu ees alates asutamisest 1919. aastal kuni 1930. aastani.
Aasta 1917 – Venemaa ja Eesti kihisevad ja käärivad, sündmused arenevad üha kiiremas tempos. Juhan Kukk tuleb poliitikasse, uue poliitilise jõuna tuleb esile Eesti Tööerakond. Nende määratlus poliitilisel skaalal: olla vasemal vanematest parempoolsetest kodanlikest parteidest ja olla paremal vanematest vasakpoolsetest sotsialistidest. Nii tekibki uuest erakonnast keskerakond, selles on ka Jüri Vilms, Otto Strandman, Ants Piip jt.
1917. a sügisel viivad enamlased läbi riigipöörde, Eesti Maapäev aetakse laiali, Maapäeva ja Maavalitsuse liikmeid hakatakse jälitama ja arreteerima. Nii toimus läbiotsimine ka Juhan Kuke korteris ja ta siirdus põranda alla. 1918. a algul saab selgeks, et Eestit on ohustamas Saksa väed, Eesti küsimus tuleb muuta rahvusvaheliseks. Jüri Jaakson, Ferdinand Peterson ja Juhan Kukk said ülesande koostada Eesti iseseisvuse manifest. Selle meie ajaloo vahest tähtsaima dokumendi põhiosa ongi kirjutanud Juhan Kukk. Manifest sai valmis ajavahemikus 5.–19. veebruar 1918, täpsemad asjaolud on küll teadmata. Juhan Kukk on ise meenutanud, et teksti osad olid kirjutatud eri lehtedele, et läbiotsimise puhul terviktekst punaste kätte ei satuks.
19. veebruaril 1918. aastal võttis Maapäeva Vanematenõukogu manifesti teksti vastu, lisades juurde, et Maapäev annab kolmeliikmelisele Eestimaa Päästmise Komiteele erakorralised volitused. Manifestist tehti mõned ärakirjad, et korraldada nende trükkimist – ühe eksemplari sai ka Juhan Kukk, kes pidi selle trükki korraldama Tallinnas.
Ööl vastu 24. veebruari kuuldi sadama poolt laevasuurtükkide tulistamist – punased põgenesid. Juhan Kukk liikus Kadriorust Päevalehe trükikotta, et viia sinna Iseseisvusmanifest. Nii võib teda pidada Eesti iseseisvuse arhitektiks, sest ta aitas koostada Eesti iseseisvuse manifesti, aga ta on ka Eesti iseseisvuse esimesi müüritöölisi, sest aitas korraldada selle manifesti trükkimist.
1918. a sügisest, ka raskel Vabadussõja ajal, on Juhan Kukk järjest mitmes valitsuses rahaminister, seda kuni 1920. a suveni. Sisuliselt tuli temal alustada Eesti rahandussüsteemi loomist ja seda ajal, mil Eesti riigikassas oli vaid 100 000 rbl Vene toitluskassast, mida oli unustatud siit kaasa viia. Kirjeldused Eesti rahandussüsteemi algusaegadest on üsna markantsed, alates sellest, kuidas rahaminister pühapäeva hommikupoolel ringi jooksis ja laenuraha otsis, et Soome vabatahtlikele palgaraha välja maksta. Ajalehes Vaba Maa ilmus Juhan Kuke 50. sünnipäeva artikkel: Juhan Kukk oli Asutavas Kogus ja I Riigikogus rahanduskomisjoni liige, sinna ei tahtnud keegi minna, sest “… seal olemine võttis inimesed tõsiseks. Maadlus sõjakuludega ja allakihutava margaga ei olnud mitte naljaasi”. Aga leht lisab juurde, et hiljem sai rahanduse komisjonist laat, kuhu kõik tahtsid minna, sest seal jagati riiklikke toetusi.
Just 1920. aastate algusse jäävad Juhan Kuke teened rahanduse korraldamisel ja osavõtt esimestest rahanduslastest kohtumistest Brüsselis, töö väliskaubanduse korraldamisel, kus otsustati, mida Eestist välja vedada: lina, telliskive, tsementi, metsa. Kaubanduse alal oli küsimuseks loobumine litsentside süsteemist ja üleminek vabakaubandusele.
1921. a novembrist kuni 1922. a novembrini oli Juhan Kukk Riigikogu esimees, sellesse aega jäi ka Riigikogu uue hoone avamine. 1922. a sügisel tõuseb ta riigivanemaks ja paneb kokku uue kabineti: Tööerakond, Rahvaerakond ja Põllumeestekogu, seega siis kesk- ja parempoolsed jõud. See valitsus kaua ei püsinud ega ei saanudki püsida, sest 1923. a mais toimusid II Riigikogu valimised, kuu aega enne seda oli äge valimiskampaania ning kaks kuud hiljem, kuni 1923. a suveni tuli vegeteerida nn varjusurmavalitsusena, sest asemele tuleva valitsuse formeerimine toimus erakordselt aeglaselt.
Täna on pea võimatu hinnata toimunu psühholoogilist tausta ja kaalutlusi, igal juhul tegi Juhan Kukk järgnevalt üsna äkilise pöörde, eemaldudes poliitikast ja minnes tagasi ühistegevusse, rahandusse ja majandusse. Nii on ta tagasi vana armastuse juures, töötades kaks järgmist aastat Eesti Panga direktorina, siis aga ETK direktorina, olles paralleelselt ka väikese Nõmme Majaomanike Panga esimees. Juhan Kukk tõi selle panga läbi 1930. aastate majanduskriisist, mil paljud pangad varisesid kokku – eks seegi näitab tema rahandusalast osavust.
Tema rahuliku elu viimane aastakümme oli üsna stabiilne. 1931–1940 oli Juhan Kukk tegev kodumaises tekstiilitööstuses: Kreenholm-Balti direktor, pikemalt Balti Puuvillavabriku direktor. 1933–1934 üritas J. Kukk tulla tagasi poliitikasse, ent need katsed ebaõnnestusid. Ta oli jätkuvalt tegev majanduses, aga ka spordielu korraldamisel: aastatel 1929–1940 oli ta Eesti Suusaklubi esimees, 1938. a sai temast vastasutatud Eesti Kergejõustiku Liidu esimees.
Head kuulajad!
Viimane artikkel Juhan Kuke sulest nägi ilmavalgust 1940. a 11. aprillil. See käsitles Eesti tekstiilitööstuse muresid käimasoleva sõja aegadel. Ameerikast ostetud viimased 800 t puuvilla olid küll uputatud, ent sellele vaatamata oli toorainet tehastele varutud ca üheks aastaks. Vaatamata tarne- ja tururaskustele vabrikud töötasid, küll osalise tööajaga.
Vaid pool aastat hiljem oli kõik teisiti – Eesti riik oli kadunud, võõrvõim aga agaralt tegutsemas. Juhan Kukk arreteeriti 16. oktoobril 1940 oma kodus, siinsamas Nõmmel Õie tänavas. Tribunal tegi oma otsuse Eesti teeneka riigitegelase saatuse osas 8. märtsil 1941, mõistes talle 8 aastat vangilaagrit. Neid aastaid peagi alanud sõjaaegsetes ülirasketes vangilaagrioludes enam kui 55aastane mees mõistagi vastu ei pidanud. Juhan Kukk suri 4. detsembril 1942. aastal Venemaal Arhangelski oblastis Kargopollagi ühes vangilaagris.