Kõne president Konstantin Pätsi haual 30. juulil 2011
Peeter Talvar
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum juhatuse liige
Korp! Fraternitas Estica vilistlane
Austatud presidendi hauale kogunenud!
Täna 71 aastat tagasi lõppes ühe perekonna tavapärane elu. Venemaale küüditati president Konstantin Päts, tema poeg Viktor, minia Helgi, pojapojad Matti ja Enn ning vabatahtlikult läks perekonnaga kaasa kauaaegne teenija Olga. Siis ei teadnud veel keegi, et tuhandeid Eesti Vabariigi kodanikke tabab vähem kui aasta pärast sama saatus. Rahva teadlikku hävitamist alustati aga tema juhtidest. 1940.–41. aasta juunis-juulis vahistati ja viidi Venemaale või lasti kohapeal maha suurem osa Eesti Vabariigi poliitilisest eliidist – sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner, riigivanemad Jüri Jaakson, Ants Piip, Jaan Teemant, Jaan Tõnisson, Friedrich Karl Akel. See nimekiri on muidugi palju pikem.
Viimasel ajal on Eesti ajakirjanduses ilmunud artikleid, kus soovitatakse mineviku unustamist. Justkui küüditamiste liigne meenutamine on vanade haavade uuesti lahtikiskumine ja halamine raske mineviku üle. Mina küll sellist tendentsi ei näe. Meenutagem kas või ülemöödunud aastal Tallinna noorte poolt algatatud küünalde süütamist 25. märtsil 1949. a küüditatute mälestuseks Vabaduse väljakul ja käesoleval aastal ka Tartus Raekoja platsil.
Meie sõjaeelsetest riigimeestest on kirjutatud juba mitmeid raamatuid ja artikleid nii meil kui üle lahe Soomes. Paraku on need põhiosas riigijuhte halvustavad. Ma ei tea, miks see nii on. Ainult halba kirjutades ei muutu ju kirjutaja ise paremaks. Vihkamine ei vii eesmärgile. Seda võime näha kas või nädalpäevad tagasi Norrat tabanud tragöödiat meenutades.
Muidugi tuleb ajalugu igakülgselt uurida. Konstantin Päts oli Eesti Vabariigi president, aga samas ikkagi inimene, kes ka eksis. Kuid kindlasti ei olnud ta mees, kes Eesti riigi maha müüs. Riigi, mille sünni ja edu nimel oli ta elanud. Me peame õppima ajaloost seda, mida tehti valesti ja mida õigesti. Ainult nii saame kindlustada selle, et seitse aastakümmet tagasi toimunud õudused iialgi ei korduks.
Lõpetagem virisemine. Mulle meeldib see, millise heatahtliku huumoriga kirjutab Konstantin Pätsist, Johan Laidonerist teistest sõjaeelsetest riigijuhtidest kirjanik Andrus Kivirähk. Rahvas, kes suudab naerdes hüvasti jätta oma minevikuga, on terve rahvas. Me peame õppima andestama, kuid ei tohi unustada.
Lõpetuseks meenutaksin Konstantin Pätsi venna, kooliõpetaja ja vaimuliku Nikolai Pätsi saatust, kellel erinevalt oma vennast oli õnn surra Eestis. Nikolai Pätsi sünnist möödub veidi enam kui kuu aja pärast 140 aastat. Tema haud Tallinna Siselinna kalmistul, paari sammu kaugusel Tallinna linnapea ja Tartu rahu arhitekti Jaan Poska hauast, on unustusse vajunud. MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum liikmed on kahel korral käinud omaalgatuslikult hauda korrastamas. Nikolai Pätsi sünniaastapäeva eel oleks aga vaja ette võtta põhjalikum korrastamine. Ma loodan väga, et koos Eesti riigi, Tallinna linna ja EAÕKga saame sellega hakkama!