Kõne Aleksander Warma 120. sünniaastapäeva tähistamisel
22. juunil 2010 Metsakalmistul
Reet Naber
Eesti merevägi
Austatud koosolijad!
Oleme siin, et mälestada üht meie riigi olulist isikut, Aleksander Warmat, kelle sünnist homme möödub 120 aastat.
Aleksander Warma võitles Eesti iseseisvuse eest, ta on kaitsnud Eesti riiki nii mereväelase, diplomaadi kui juristina. Paguluses oli tema juhtmõtteks tegutseda meie riigi taasiseseisvumise ja jätkuva tunnustamise eest.
Harjumaal Viinistus kalamehe-taluomaniku pojana sündinud mehel tuli oma elus täita palju vastutusrikkaid ülesandeid nii kodumaal kui väljaspool. Tema elutee oli keeruline ning nii mõnestki algselt plaanitust tuli olude sunnil loobuda. Nii sai saatuslikuks õpetajaks saamise soovile vanemate kolimine 1906. aastal Soome Kabbölesse Porvoo kandis. Meremeheks saamine läks alguses ka tööpuuduse ja kehva tervise tõttu konarlikult, kuid tugeva tahtmisega lõpetas Aleksander Warma Käsmus ja Narvas merekooli vastavad klassid ning andis ära kaugsõidukapteni eksamid. Laevasõitu jätkus I maailmasõjani, mille puhkemisel ta diplomeeritud meremehena mobiliseeriti, teenida tuli peamiselt Suomenlinnas abilaevadel, aga ka kapteniabina laevadel, mis panid miinivälju Riia lahte ja Muhu väina. Sõja ajal tegi ta ära ka lipnikueksami, saades seega mereväeohvitseriks.
1918. a märtsis saabus Warma läbi Petrogradi ja Narva Tallinna ning jõudis 30. märtsil registreerida end Eesti Diviisi staabi Mereväe jaoskonnas. Kuid ametikohale teda ei jõutud määrata, kuna mõned päevad hiljem saatsid Saksa okupatsioonivõimud Eesti rahvusväeosad laiali.
11. novembril 1918 avalikult tegevust alustanud Kaitseliidu Mereväe osakonna nimekirjades leiame ka Aleksander Warma nime ning sama aasta 24. novembril määratakse ta tegevust alustanud Eesti Sõjaväe Peastaabi Mereväe Valitsuse koosseisuosakonna ülemaks.
Täita tuli erinevaid väga vastutusrikkaid ülesandeid. 1919. a suvest oli ta Merejõudude staabiülem. Kuna admiral Johan Pitka oli ise sageli laevadega merel või muid asju ajamas, jäid tihtipeale staabiülema õlule praktiliselt kahe mehe tegemised.
Lõplikult Warma oma saatust mereväega siduda ei tahtnud, kuigi ta sooritas ka riviohvitseri eksamid. Pärast rahu sõlmimist palus ta end viia rahulikumale ametikohale, mida kindral Laidoner ka tegi. Esmaseks ülesandeks oli materjali kogumine teose “Merevägi Vabadussõjas” jaoks, mis ilmus 1926. aastal. Eesti omariikluse lühikest, kuid keerulist ja kariderohket ajalugu on ilmestanud ja väärtustanud just sellised meie rahvuskaaslased nagu Aleksander Warma. Kaugesõidukapten, mereväe staabiülem, jurist, diplomaat, Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis välisminister ja kohtuministri kohusetäitja, peaministri asetäitja ja välisminister, peaminister presidendi ülesannetes – nii palju tööd ja vaeva ning ennekõike vastutust mahtus Aleksander Warma kaheksakümnesse eluaastasse.
Ka juriidilise tööga alustas ta juba mereväes. Peamine huvi oli tal rahvusvaheline õigus, mida ta ka Tartu ülikoolis õppima asus. 1924. aastal lõpetas ta I järgu diplomiga magistrikollokviumi, sooritas avalik-õiguslikus tsüklis peaainega rahvusvaheline õigus 1928. aastal mag. jur. tööga “Enamsoodustusklauselist kaubalepingutes”.
1925. a kevadel kutsuti ta tööle välisministeeriumi juriidilise büroo juhatajaks, kuhu läks huvist rahvusvahelise õiguse vastu. Töötas selles ametis kaks aastat, võttis 1925. a osa Genfi Tööbüroo konverentsist Eesti valitsuse esindajana. Seejärel oli välisministeeriumi administratiiv-juriidilise osakonna juhataja ja võttis 1930. a märtsis osa I rahvusvahelise õiguse kodifitseerimise konverentsist Haagis.
Mereteemast ta eemale ei jäänud. 1924. aastal oli ta töötanud haridusministeeriumi ülesandel välja merekoolide kodanikuõpetuse ja merekaubanduse seaduse õppekavad, 1925. a määras valitsus ta kohtuministeeriumi juurde moodustatud mereseaduste väljatöötamise komisjoni alaliseks liikmeks, kus tegutses mereteenistuse seaduste väljatöötamisel.
1931. aastal algas Warma diplomaatiline tegevus saatkonnanõunikuna Moskvas.
Sümboolselt algas tema viimane välislähetus, Eesti saadikuna Soomes, samal ajal, kui algas sõda Soome ja Venemaa vahel. Sestpeale määraski Euroopa sõda tema edasise saatuse. Ta oli üks neist saadikuist, kes uue, Nõukogude valitsuse poolt antud käsu tagasi pöörduda täitmata jättis. Tema oli mees, kes ei tunnustanud uut valitsust ja esitas Soome välisministeeriumile noodi, et seoses Eesti vägivaldse liitmisega Nõukogude Liitu Helsingi saatkonna tegevuse ajutiselt katkestab alates 1940. aasta 7. augustist. Seda kirja oli tema järglasel Lennart Meril kindlasti rõõm Soome presidendile ulatada. 1940. aastast tegutses Warma veel Soomes, aga pärast Soome ja Venemaa rahulepingut läks Rootsi. Ta oli üks aktiivsemaid väliseestlaste poliitilisi juhte. Alates 1953. aastast oli ta Eesti valitsuses eksiilis mitmel ministrikohal ning alates 30. märtsist 1963 kuni surmani eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes.
Eksiilis jätkus Warmal energiat tegevuseks paljudes poliitilistes, rahvuslikes ja kultuurilistes organisatsioonides, millest nimetagem järgmisi: Eesti Liberaal-Demokraatlik Koondis (üks loojatest, abiesimees, esimees ja auesimees; osalenud Liberaalide Uniooni kongressidel ja konverentsidel); Eesti Rahvusnõukogu; Eesti Rahvusfond (juhatuses ja üks asutajatest); Euroopa Liikumise Eesti Rahvuskomitee (juhatuses, esindanud komiteed Euroopa Liikumise Rahvusvahelises Nõukogus); Balti Komitee; Euroopa Ikestatud Rahvaste Nõukogu (ACEN) Stockholmi delegatsioon (esimees); Eesti Komitee (asutajaid, kogu aeg asemikekogu ja juhatuse liige, olnud juriidilise ja kultuurkomisjoni esimees); ajaleht Teataja (välispoliitikatoimetaja, toimetuse ja kolleegiumi liige); Rootsi-Eesti Õpperaamatufond (juhatuses); Eesti Algkooli Sõprade Selts (juhatuses) jt. Ta korraldas eesti kunsti ülevaatenäitusi, oli ka ise kunstikoguja ning meremaalija.
Aleksander Warma oli 1960. aastail eesti välisvõitluses ja organisatsioonide vahel Rootsis varem tekkinud lahkhelide tasandaja, liites Eesti Rahvusnõukogu ja Rootsi Eestlaste Esinduse ringkondi. Teda tunti hästi nii Rootsi kui ka Euroopa liberaalses liikumises.
Aleksander Warma elutee lõppes 23. detsembril 1970.