Trivimi Velliste kõne kenotaafi avamisel Metsakalmistul 28. novembril 2017. aastal üheksale riigivanemale, kelle matmispaik ei ole teada

Väga austatud pr Vabariigi President, hr Riigikogu esimees, Vabariigi Valitsuse liikmed!

Auväärsed vaimulikud ja kõrged ametikandjad!

Kallid kaasmaalased!

Eesti rahva tuhandete aastate pikkuses ajaloos on olnud väga erinevaid hetki. Ent tänane päev sada aastat tagasi sisaldas hetke, mis oli ainulaadne, kordumatu ja igavikuline – selle mõju kestab tänaseni. Eesti rahvas muutus sel päeval ajaloo objektist – ajaloo subjektiks. Algas Eesti iseolemine.

Jaan Tõnisson, Jüri Jaakson, Friedrich Karl Akel, Jaan Teemant, Ado Birk, Ants Piip, Juhan Kukk, Kaarel Eenpalu, Heinrich Mark on kõik meie iseolemise loojad – igaüks omal viisil. Neid kõiki ühendas elu jooksul pühendumus  oma rahvale. Ent nad on ühendatud ka surmas, mille kutsus esile võõras jõhker vägivald.

Neist kõige esimene – Jaan Tõnisson, kelle 150. sünnipäeva pühitseme järgmise aasta jõulukuul, oli legend juba oma elu ajal. Eesti ajalookirjutus on võtnud kasutusele väljendi – „kaks suurt“. Need kaks suurt Eesti riigi rajajat ja ehitajat olid sageli omavahel eri meelt, aga mõlemad seisid koos ja kindlalt sinimustvalge lipu all. Saatuse tahtel on nad nüüd jälle koos – nende hauatähised on kõrvuti.

Nüüd on hauatähis ka ülejäänud kaheksal – teiste hulgas Eesti Iseseisvuse Manifesti põhiautoril Juhan Kukel, aga ka Tiefi valitsuse liini viimasel esindajal, riikliku järjepidvuse hoidjal, peaministril Vabariigi Presidendi ülesannetes Heinrich Margal, kelle tuhk puistati igasse ilmakaarde.

Eesti Vabariigil on täna kuusteist igavikuteedel riigivanemat või riigipead, kellest mitmed puhkavad siinsamas kõrval – August Rei, Aleksander Warma, Tõnis Kint, Lennart Meri.

Ma tahan siinkohal lausuda südamlikke tänusõnu peapiiskop emeeritusele, Eesti Kirikute Nõukogu esimehele. 2005. aastal haaras toonane peapiiskop Andres Põder kinni mõttest mälestada iga aasta 22. septembril ühes Eesti kirikus lahkunud riigivanemaid. Ja alates 2006. aastast ongi nimetatud kuupäeval ühes Eesti pühakojas ikka süüdatud kuusteist küünalt.

22. september on vastupanuvõitluse päev.

Konstantin Pätsi Muuseumi rajaja ning väsimatu hing – proua Elle Lees algatas mõtte luua hauatähis ka nendele riigivanematele, kelle haua olemasolust me mitte midagi ei tea. Viis aastat tagasi avaldas sellele mõttele toetust riigisekretär Heiki Loot, kellega Konstantin Pätsi Muuseumil on alati olnud suurepärane koostöö.

Nõnda oli Riigikantselei toel võimalik 2013. aastal kuulutada välja kenotaafi kavandivõistlus, mille võitsid noored KUU Arhitektid. Võidutöö „Laine“ autorid Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann tunnevad kindlasti oma töö üle suurt uhkust.

Aga ma usun, et samasugust uhkust tunnevad ka selle taiese teostajad Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ja Rait Siska ning Ivo Tšetõrkin ühingust Porta Longi Montis. Me oleme nii kavandajaile kui teostajaile ülimalt tänulikud! Nad on loonud uue silmapaistva maamärgi meie mälumaastikul!

Oleme väga tänulikud Riigikantseleile igakülgse toetuse eest. Ja olgu ikka veel rõhutatud, ilma proua Elle Leesita ei oleks me täna siin!

Kallid kaasmaalased!

Oleme astumas justkui uude aegruumi, Eesti Vabariigi suure sünnipäeva kõrgaega. Olgu tänatud Vabariigi President proua Kersti Kaljulaid, kelle kohalolek ja sõnum andsid sellele päevale ja sellele sündmusele erilise tähenduse ja sära!

Olgu tänatud kõik, kes aitasid kaasa riigivanemate kenotaafi teokssaamisele. Suur tänu annetajaile, s. h. Viljandi vallale! Viis meest nendest üheksast on sündinud Viljandimaal.

Olgu tänatud peapiiskop emeeritus Andres Põder ja ülempreester Aleksander Sarapik!  Palju tänu Toomas Kihole ja Margus Kasterpalule Riigikantseleist ning Erki Holmbergile Vabariigi Presidendi Kantseleist!

Olgu tänatud lippurid ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor! Südamlik tänu neile, kes asetasid pärgi ja süütasid küünlaid! Suur tänu kõigile, kes tulid täna siia meie riigimeestele austust avaldama!

Kallid mäletajad ja mälestajad!

Ärgu iial rohtugu Eesti rahva rada sellele auväärsele künkale! Kõlagu siin eesti keel ka saja ja tuhande aasta pärast!