Ülevaade Tõnis Kindi elust

Marje Riisi ettekanne Tõnis Kindile pühendatud postmargi esitlusel Maaeluministeeriumis 17. augustil 2016

Oleme täna, Tõnis Kindi mälestuspäeval, kogunenud siia Maaeluministeeriumi saali temale pühendatud postmargi esitlusele. Postmargi seeria on Eesti Vabariigi riigipead.

Tõnis Kindi nimega seondubki eelkõige tema poliitiline tegevus: panus Eesti riigi loomisel ja ülesehitamisel ning järjepidevuse hoidmisel eksiilis.

Tutvunud Tõnis Kindi lapsepõlve ning haridus- ja teenistuskäiguga kodumaal ja võõrsil, näeme, et maaelu ja põllumajandus on lahutamatu osa nii lapsepõlvekodus, omandatud hariduses kui ka poliitilises tegevuses.

Järgnevalt veidi põhjalikum ülevaade Tõnis Kindist kui põllumehest ja talukultuuri arendajast/edasikandjast.

Tõnis Kint on oma raamatus Mälestuskilde eesti elust ja põllumajandusest (1986) nimetanud end poliitikuks, sõjameheks ja põllumeheks. Poliitiline tegevus ja põllumajandus on omavahel tihedalt põimunud. Ainult sõjamehe staatuse juures on ta kirjutanud, et siis ei saanud tegeleda poliitikaga ega kodutalus toimetada.

Oma memuaarides on ta ise esitanud küsimuse: kuidas minust sai tegelik põllumees? Ja annab ka vastuse, millistest asjaoludest ja sündmuste käigust see olenes.

Aga alustame algusest.

Tõnis Kint sündis 17. augustil 1896. aastal Paasioja talus Taevere vallas Suure-Jaani lähistel Viljandimaal.

Koolitarkuse omandamisega alustas Lahmuse mõisa Mähkküla koolis, seejärel Kase koolis ning Suure-Jaani kihelkonnakoolis. Edasi viis hariduse omandamine kodunt kaugemale:

1916 Tartu Reaalkool,

1916 õppis Moskvasse evakueeritud Riia Polütehnilise Instituudi ehitusosakonnas,

1918 Saksa okupatsioonivõimude poolt Riia Polütehnilise Instituudi baasil avatud Balti Tehnikaülikooli põllumajandusosakonnas,

1920–1924 Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas,

1924 täiendas end Taani põllumajandusülikoolis agraarökonoomia ja taluraamatupidamise alal ning viibis põllumajanduspraktikal Taanis, Norras ja Rootsis.

Teenistuskäik:

1916 mobiliseeriti Vene armeesse üliõpilaste pataljoni Tsaritsõnis Volga kubermangus,

1917 lõpetas Moskva III lipnike ettevalmistuskooli,

1917–1918 teenis Moskvas ja Petrogradis ning oli Ukrainas rindel,

1918. aasta algusest Viljandis moodustatavas 2. Eesti jalaväepolgus.

1918–1920 osales Vabadussõjas, teenis laiarööpmelisel soomusrongil nr 2, oli selle kuulipildujate komando ülem, sõja lõpul rongiülema kohusetäitja, leitnant,

1925–1929 Põllumajandusliku Raamatupidamise Talituse abijuhataja, 1928–1932 juhataja,

1932–1938 Põllutöökoja abi- ja tegevdirektor, 1938–1940 direktor.

Saksa okupatsiooni ajal oli lühikest aega Eesti Omavalitsuse turukorraldusvalitsuse juht. Ta vallandati lahkhelide pärast okupatsioonivõimudega. Seejärel elas ta isatalus ja töötas Eesti Tarbijate Keskuses.

1944. aasta sügisel lahkus kodumaalt Rootsi.

1945–1949 Uppsala Põllumajandusülikooli (Ultunas) arhiiviassistent,

1949–1951 agronoom Stockholmi läänis,

1951–1975 Rootsi Põllumajandusliidu (Landbrukarnas Riksförbund) ja selle käitisbüroo ning uurimisinstituudi teaduslik kaastööline Stockholmis,

1957 ajalehe Teataja peatoimetaja,

1970–1990 Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes eksiilis.

Ajastu lühiülevaade:

Tol ajal jätkus põllumeeste seltside asutamine, mille kaudu korraldati talupidajatele majandusliku ja tehnilise nõuande jagamist, tekkisid majandusühingud, ühispangad ja ühismeiereid. Taludes oli levinud ärkamisajal (1860–1885) alguse saanud ajakirjandus.

Põhiliseks „rahataimeks“ oli lina ja loomakasvatuses tori hobuste kasvatamine ja müümine kroonule (ratsaväele) remonthobusteks (uuendhobusteks). Kuid talude tootmissuund oli muutumas piimakarjakasvatuse kasuks, mis omakorda käivitas sordiviljade ja heinaseemne kasvatuse. Võttis hoogu ka talutööde mehhaniseerimine: hakkasid levima heina- ja viljaniidumasinad ja tekkisid rehepeksumasinate ühingud.

I maailmasõja puhkemise ajal tuli eesti talu arengus seisak, sest töö- ja algatusvõimelised mehed võeti sõjaväkke ja talu tootmisvõimet nõrgendasid hobuste, kariloomade ning toidu- ja söödavilja rekvireerimine (sundvõtmine sõjaväele).

Eesti Vabariigi esimesed 10 aastat kulusid maareformi teostamisele ning I maailmasõja ja sellele järgnenud Vabadussõja ajal laostunud põhivarade ülesehitamisele, korrastati tootmisalasid ja tõsteti toodanguvõimet. Hariti üles sööti jäänud põllud ja tehti uudismaid. Põhjalik maaharimine ja väetamine aitasid kaasa toodangu tõusule. 1939ndaks aastaks oli toiduteravilja toodang sõjaeelsest tasemest 19% kõrgem, piimatoodang 67% kõrgem.

Teadlik põllumajanduse areng Eestis algas põllumeeste seltside asutamisega ja nende poolt korraldatud nõuandetegevuse alustamisega.

Ülikooliaastatel Tartus puutus Tõnis Kint sageli kokku Eesti Põllumeeste Keskseltsi Lõuna-osakonna sekretäri Jaan Hünersoniga, kes oma põllumajandushariduse oli saanud Saksamaal ja oli kursis ka Šveitsi agraarökonoomiaga. Sealt saadud teadmisi peeti ka meie oludes rakendatavateks. Sealt ka soovitus sõita suveks Taani põllutöö praktikale, et seal tutvuda talude tasuvuse küsimustega. Praktika järel töötas Kint Taani Taluraamatupidamise büroos.

Tõnis Kindi memuaarides on põhjalik ülevaade põllumeeste ühendustest, nende liitumistest, õigusjärglastest ja valitsenud erimeelsustest. Ühe eelnimetatud tegevuse  tulemusena sündis Põllumajanduslik Raamatupidamise Talitus, kuhu Tõnis Kintpeale õpinguid välismaaltööle asus. Tähtsaks peeti põllumajanduslikku nõuandetegevust, milles oluline roll oli Põllutöökojal.

Kodutalu Paasioja

1815. aastast alates oli Paasioja talu Kindide suguvõsa pidada. Suurusega 80 ha, sellest põllumaad 18 ha. Tõnise isa Hans Kind asus isa järel talu pidama. Isa vend Mart jäi tallu Paasiojale elama ja käis ehitustöödel.

1896.  aasta 17. augustil sündis Tõnis Kint, 3 aastat hiljem, vend Peeter

1900. aastal suri Tõnise isa, Tõnis oli siis vaid 4-aastane. Ema jäi kahe väikese lapsega tallu ja pidas talu edasi. Ta abiellus Tõnise isa vennaga, Tõnise onuga, seega sai onust võõrasisa ja perre sündis ka tütar Mari.

Sündides taluolustikku oli Tõnis oma lapsepõlves läbi teinud nii sea-, lamba- kui ka veisekarjasepõlve ning töötanud tööpoisina koos palgatud tööperega. Nii saadi osa kõikidest rõõmudest ja muredest, mis talutöödes ja tööperes esinesid.

1918 suri võõrasisa. Tõnis vabanes sõjaväest, siirdus tallu, olles ainuke meestööjõud. Ta pidi aga iga nädal end ohvitserina vallas näitamas käima. „Sellel suvel tegelesin kodus põllutööga ja mesilaste eest hoolitsemisega. Tegelikku talupidamist juhtis ema.“

1918. aasta sügisel asus ta uuesti Riias õppima, aga novembris astus kogu korp! Vironiaga Eesti sõjaväkke. Ta kirjutas, et „mina tulin Riiast varem ära, sest tahtsin nimelt enne kodutalust läbi minna, et kontrollida, kuidas mesilased on talveks pakitud ja kuidas talutööde järg on“.

Kuidas sai Tõnis Kindist tegelik põllumees?

1923. aastalpärast ema surma jäi esivanemate talu pidamine Tõnise enda hooleks. See ei olnud hirmutav, sest ta oli taluolustikus üles kasvanud ja „juba maast madalast talutöödes igal pool jõudu mööda kaasa aidanud“.

Tõnis pidi 1923. aastal Taani praktikale minema ja 1924. aastast Põllumeeste Keskseltsi teenistusse astuma, siis otsustas ta talu rendile anda. Ülikoolist olid saadud teadmised, et pikemaajaline rendileping on kasulik. Kogu talu koos elava ja eluta inventariga renditi välja viieks aastaks. Rendiks oli määratud: tasuda kõik talu maksud ja täita kõik kohustused, sh puhastada 1,5 ha maad kividest, hoida inventar korras ja kari arvuliselt ning kvaliteedilt samal tasemel jne. Kahjuks ei leidnud rendileping täitmist ettenähtud ulatuses. Kolmandal rendiaastal taotleti lepingu ennetähtaegset lõpetamist, mis nelja aasta möödumisel saavutatigi.

Seejärel oldi sunnitud talu veel üheks saastaks rendile andma kaugele sugulasele.

1929. aastal asus Tõnis Kint palgatud tööjõuga oma teenistuskoha kõrvalt ise talu juhtima.

Palgatud töötajad olid hoolsad ja kohusetruud inimesed.

Mida tehti Tõnis Kindi juhtimise ajal talus:

1. talumaad looditi ja kogu talu maade kohta koostati kuivenduskavad,
2. asuti üles harima talu madalsoo alasid,
3. kaevati vee äravooluks peakraav ja alustati endise heinamaa ülesharimist,
4. kui oma talu heinamaad oli üles haritud, osteti naabritelt 10 ha piiriäärset madalsood, mis samuti kuivendati ja üles hariti,
5. 1937. aastaks oli talul viie aastaga 30 ha madalsood üles haritud ja enamik sellest pandud püsivate heinakultuuride alla,
6. sellega oli talupidamise tasuvus kindlustatud – laiendatud piimakarja pidamiseks oli söödabaas olemas.
7. Endise 6–7 piimalehma arv oli tõusnud 20-ni, mis omakorda tekitas vajaduse majapidamishoonete laiendamise järele,
8. 1938 aastaks oli moodne telliskivist karjalaut püstitatud, mis võimaldas töid ratsionaliseerida. See mahutas 24 piimalehma ja 12–15-pealise noorkarja. Varem olid sellised moodsad karjalaudad vaid kahes riigimõisas.
9. Kõik see nõudis kapitali, mis hangiti laenu teel – aga talu majanduslik tase oli kindlustatud.
10.  Ka elumaja ehitati vajalikus ulatuses ümber ja teenijaid said omaette ruumid.

Tänu usaldusväärsetele ja kohusetundlikele teenijatele oli talu majapidamine korras, talu tasuvus kindlustatud ja tulud-kulud tasakaalus.

Koostööd ümbruskonna põllumeestega iseloomustavad märksõnad: ühismeierei, majandusühisus, turbaühisus, elektriühisus. Ulila jõujaamast, mis töötas turbaküttega, saadi magistraalliin, mis varustas ümbruskonda elektrivooluga valgustuse ja elektrimootorite tarbeks, see kergendas oluliselt talutöid.

1940 juuli – kaotanud teenistuskoha Põllutöökojas, siirdus Tõnis Kint kodutallu.

Uute võimude surve augusti alguses: talul oli pangalaen maaparanduse ja uute hoonete korrastamiseks. Laenud öeldi üles ja nõuti kohest tasumist. Olukord tundus võimatu, aga sellest õnnestus Tõnis Kindil üle saada: NSV ostis tõuloomi ja selleks ajaks oli talul ka puhtatõuline seakari, millest oligi 13 tõuemist müügiks ette nähtud. Müüdi need sead ja veel viis tõulehma ja üks sugupull suguloomade kokkuostu komisjonile ning saadud rahaga tasuti kõik tähtajaks ülesöeldud laenud kogusummas 10 000 krooni. Kaks lehma jäi tallu ületalve hoiule kuni korralduseni need ära saata. Minnes ise loomade saatjaks rongiga Kärevere sovhoosi 14. juuni varahommikul 1941. aastal pääses Tõnis Kint küüditamisest Siberisse.

1942 – Saksa okupatsiooni ajal oli Tõnis Kint Turukorraldusvalitsuse juhiks. Erimeelsuste tõttu vallandati ta jõulu ja uue aasta vahel. Seejärel siirdus Tõnis Kint kodutallu, kus töötas kuni 1944. aasta sügiseni.

Paasioja ja mesilased

Mesilaste pidamine sai Paasioja talus alguse 1901. aastal, kui Tõnis Kindi onu Mart (hilisem võõrasisa) leidis ehitustöödelt koju tulles tee äärest mesilaspere. Esialgu ajas ta need talus leiduvasse pakktarru. Kuna ta oli ka puutöömees, siis valmistas ta ise mesilastele mesipuud ja raamid. Mesilasperede arv hakkas suurenema. Korjemaad olid head. Mesilaste arvu suurenemisega suurenes ka saadud mee hulk. Talus räägiti, et mesilased lõikavad talus rukki, mis tähendas, et sissetulek meest oli nii suur, et see kattis rukkilõikuse kulud.

1904–1907 tuli Tõnise vanematel Paasiojalt lahkuda seoses talu pärandusküsimustega. Ajutiselt oldi Tõnise ema vanematekodus. Mesilased võeti kaasa ja ka seal olid head korjemaad ning kellelgi teisel mesilasi ei olnud. Tagasi tulles Paasiojale oli mesilasperede arv 20 ja nüüd lõikasid mesilased rukki ja tegid ka heina.

1918. aastal peale võõrasisa surma jäi mesilaste eest hoolitsemine Tõnise peale. Tõnis Kint kirjeldab põhjalikult oma memuaarides mesilaste korjemaid ja mesindusalaseid töövõtteid. Ta nimetab mesilaste pidamist armsaks meelelahutuseks ja vahelduseks puhkuse ajal ning nädalalõppudel.

Mesilaste pidamisele ja talupidamisele tuli lõpp 1944. aasta sügisel, kui Tõnis Kint oli sunnitud kodumaalt lahkuma Rootsi. Talu, mis oli moderniseeritud ja produktsioonivõimelisemaks arendatud, jäeti maha koos inventari ja loomadega. Talu anti Lahmuse aiandussovhoosile.

Ainuke ala, mida sovhoos Paasiojal järjekindlalt arendas, oli mesilaste pidamine. 1979. aastal oli sovhoosil 105 mesilasperet.

Tänagi jätkub mesilaste pidamine Paasiojal. Alates 1990ndast aastast on seal mesinikuks Madis Mutso, mesilasperede arv tema käe all on 80. Madis ei ole pühendunud mitte ainult mee tootmisele, vaid ta on rajanud teaduskirjanduse põhjal ka mesilasemade kasvatamise baasi, kasvatades kvaliteetseid Itaalia rassi mesilasemasid kogu riigi mesilate tarbeks, parendades seega kogu riigi mesindussektoris mesilasperede elujõudu ja toodangulisust. Aastatoodang on 870 paarunud mesilasema ja neli-viis tonni mett.

Kokkuvõtteks saame öelda, et läbi mesilaste on säilinud Paasioja talukoht ja Tõnis Kindi põllumajandusalase tegevuse järjepidevus, avaldades samuti üleriigilist mõju mesindussektori kui põlumajandusharu arengule.

Eestlase südames on laulusõnad: kuni Su küla veel elab, elad sina ka… Sõites Olustverest või Suure-Jaanist Paasiojale, näeme ümbruskonnas haritud põlde ja korrastatud kodukohti. Nõnda, nagu on tänasel päeval ka Paasioja.