Elle Leesi ettekanne „Konstantin Pätsi mälestuse jäädvustamine“ konverentsil „Konstantin Päts ja Järvamaa“ 25. veebruaril 2014 Paides
Lugupeetud president Pätsi austajad, head kuulajad!
Meie kultuuri on püütud pikka aega hävitada. Riigi iseseisvuse taastamisega on aga avanenud võimalus taastada kultuurimälu, korjates kokku ka pisitillukesed tükid, jäljed sellest, mida leiame, kui hoolega otsime.
Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi mälestuse jäädvustamise on enda peale võtnud MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum. 1988. aastal loodi Tallinna Botaanikaaias Kloostrimetsa muinsuskaitseklubi, mis hakkas tegelema riigivanem Konstantin Pätsi omaaegse talu uurimise ja avalikkusele tutvustamisega, kogudes samas materjale muuseumi asutamiseks. Viis aastat hiljem tekkis nimetatud klubi tegevuse baasil MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum. Põhikiri ütleb, et ühing kogub, säilitab, uurib ja populariseerib president Konstantin Pätsi elu ja tööd, Eesti Vabariigi riigivanemate ja teiste riigimeestega seotud materjale teaduslikel, hariduslikel ja kultuurilistel eesmärkidel. Tegemist on meie riigi eliidiga, kelle saatus on olnud sama traagiline nagu kogu rahva oma. Okupatsiooni tingimustes on kaks inimpõlve kasvanud peaaegu täielikus vaimupimeduses. Tekkinud ajalootühimiku täitmine on vaevarikas töö.
Konstantin Pätsi ligi 82 aasta pikkusesse ellu mahtus riigi loomine, selle valitsemine, õitseng ja hukkumine. Konstantin Pätsi mälestuse jäädvustamine on tegelikult kogu meie riikluse ajaloo jäädvustamine. Selle tähtsuses ei kahtle keegi. Ühtlasi kätkeb see tegevus suure riigimehe tunnustamist ja väärtustamist. Konstantin Päts leidis oma eluajal rohket tunnustamist, millest on tänaseni tükati säilinud legendid, elavate inimeste mälestused, puud, mõned tänavad, kroonikafilmid, arhiividokumendid, fotod, artiklid, väljaanded, maalid, hooned, aga ka laulud, anekdoodid, esemed. Tänaseks on K. Pätsi tunnustamise säilinud märkide otsimine ja hoidmine muutunud samuti mälestamist väärivaks. Tänapäeva uurijatel tuleb vaeva näha eheda tõe väljaselgitamisega, kuna kõik riigivanemaga seotu on olnud pikka aega keelatud, salapära aga sünnitab müüte ja legende. Nimetagem mõnda: kui riigivanema kabineti aknast paistis lambivalgus, võis iga eestlane rahulikult magada, sõda polnud; K. Pätsi rusikahoop lauale otsustas Vabadussõja alguse jt. Okupatsiooniajast on teada laule, mida lauldi igatsusest kadunud riigi ja tema juhi järele.
Punavõimu tegelased põletasid raamatuid ja fotosid. Aga meie intelligentsi esindajad võtsid läände põgenedes kaasa mälestusena oma riigist materjale, mida nad on paguluses säilitanud ja nüüd tagasi toonud või saatnud. Tänu eriti Kanada, Rootsi ja Austraalia eestlastele oleme meiegi saanud haruldasi väljaandeid oma raamatukogule, fotosid ja mälestusi.
Sõja ajal müüdi turul leiva eest Pätsi perekonnale kuulunud esemeid, neid saadi ka odava hinna eest oksjonilt. Tänaseks on neist nii mõnedki meie muuseumisse jõudnud ja näitustel eksponeeritud.
Kaduma on läinud skulptuure ja maale, kuid pikapeale on üht-teist kokku kogutud. K. Pätsi pronksist ja kipsist rinnakujusid ning bareljeefe on Kumus. On teada, mida on erakogudes, aeg-ajalt pakuvad antiigiärimehed müüa üht-teist. Kui me ei suuda kõike osta, siis kogume vähemalt informatsiooni. Mingi osa siiski säilitati nõukogude ajal kinnises arhiivis. Alles 1991. a oli võimalik tutvuda Riigiarhiivis K. Pätsi isikufondiga.
Suurim rahvapoolne tunnustus – mälestusmärk Tahkurannas president Pätsi sünnikohas avati 25. juunil 1939. aastal, see lõhuti 11. augustil 1940. Kohalikud inimesed mälestasid salaja – samba jalamile viidi põllulilli kogu okupatsiooniaja vältel. Pärnu muinsuskaitsjate eestvõttel korraldati 8. oktoobril 1988. a talgud rohkem kui 2000 osavõtjaga ja korrastatud pargis endise monumendi jalamil avati mälestustahvel. 25. juunil 1989. a avati taas mälestusmärk endisel kujul. Ei läinud palju aega, kui püüti mälestussammast jälle lõhkuda, oli segaduste aeg. Nüüd on taastatud tunnustusmärgist saanud mälestusmärk.
President Pätsiga on seotud ka hooneid. Näiteks Kloostrimetsa talu kompleks, kus on 1995. a kaardistatud 11 objekti, on suures osas säilinud tänu Tallinna Botaanikaaia mõistvale ja presidendi mälestusse austavale suhtumisele. Aias on veel alles 1930. aastail istutatud viljapuid ja põõsaid.
Presidendi suveresidents, imekaunis Oru loss, on hävitatud, park aga on uuendatud ja rahvale avatud. Siiski on säilinud mõned ehitised ja aeg-ajalt kerkib päevakorrale lossi taastamise küsimus. Kogu kompleksi ajaloo kohta on rikkalikult fotokoopiaid, artikleid ja publitseeritud koduloouurijate materjale. Kadrioru lossis on ühes president Pätsi endises eluruumis säilitatud ja renoveeritud endine interjöör.
Võiks veel nimetada Pirita-Kosel asuvat sanatoorset Metsakooli, mis on tagasi saanud Konstantin Pätsi nime, samuti Jäneda lossis asunud Jäneda põllutöökooli. President oli nende patroon.
Kõiki asutusi ja ehitisi, mis on seotud K. Pätsi mälestusega, ei jõuagi nimetada. Kui neist pole muud kui legend veel järel, siis on kohalike koduloouurijate asi neid kirjeldada ja selgitada.
Presidendi tunnustamisest räägivad talle omistatud 32 aumärki, millest pole ühtki alles. Need pakiti võikasti 30. juulil 1940, panka ega hoiule nad ei jõudnudki. Ainult presidendi röövitud ametikett on „hoiul“ Moskvas.
Teada on endised Pätsi-nimelised tänavad Tallinnas ja Pärnus. Pätsile on omistatud mitmeid aunimetusi. Ta oli Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu linna ning Tahkuranna, Voka ja Nehatu valla aukodanik, ka Teaduste Akadeemia ja mitmete seltside auliige jne.
Kauem on püsinud aegade tuultes siiski puud, enamasti tammed. K. Pätsiga seotud puid arvatakse Eestis olevat ligi 200. Enamik neist on istutatud presidendi auks koolide juurde 1930. aastail.
Suur töö oleks kaardistada need säilinud mälestuspuud ja kirjeldada nende lood. Ei ole palju enam neid inimesi, kes mäletavad. Tunnustuse märgiks, mis on tänapäevani säilinud, on veel roosisort `Staatspräsident Päts` – Späthi firma puukoolis Berliinis 1937. a aretatud teeroos, mis sai oma nime 1938. a presidendi auks, sest ta oli tellinud Oru lossi jaoks 1000 istikut.
Eestis keelatud roosi nime kohal oli kataloogis `Presidendi roos`.
K. Pätsi mälestuse jäädvustamisest saame rääkida alles pärast president Pätsi surma 1956. aasta 18. jaanuaril. Kaua valitses n-ö surmavaikus. Paguluses kirjutati mälestusi, K. Pätsi 100 aasta juubeli puhul 1974. a avaldati raamat tema elust ja tööst, Kanadas levitati ka rinnamärki K. Pätsi näokujuga. Meil aga ei julgenud keegi kõva häälega Pätsi nimegi nimetada.
Presidendi mälestuse jäädvustamisega alustasidki Pärnu muinsuskaitsjad ja Kloostrimetsa muinsuskaitseklubi ühel ajal, üks Tahkuranna ausamba taastamisega ja teine Kloostrimetsa talus muuseumitoa loomisega. Omavahel saadi ka kokku ja TBA klubi lõi aktiivselt kaasa Tahkuranna mälestussamba taastamisel.
Klubi eestvõttel avati Kloostrimetsas talu mälestuskivi presidendi pere küüditamise aastapäeval 30. juulil 1989, seda päeva on meeles peetud igal aastal rahvarohke avaliku mälestustalitusega. Eesti rahvale oli suursündmuseks 1990. aasta 21. oktoober, kui Konstantin Pätsi säilmed maeti ümber Metsakalmistule.
Mark Soosaarel valmis dokumentaalfilm presidendist. Ilmusid artiklid endiste töötajate ja pereliikmete mälestustest. TBAs korraldati taluekskursioone ja tutvustati muuseumituba.
Juurdusid traditsioonid: surma-aastapäev 18. jaanuaril, presidendi sünniaastapäev ja manifesti väljakuulutamise päev – 23. veebruar, Konstantini päev – 21. mai, Kloostrimetsa mälestuspäev – 30. juuli, ümbermatmise päev – 21. oktoober. MTÜ on korraldanud konverentse ja näitusi esimese presidendi elust ja tegevusest.
Suure pidulikkusega tähistasime 2004. a veebruaris K. Pätsi 130. sünniaastapäeva. Peeti ajalookonverentsi ja toimus kontsert, avati ulatuslik näitus, millest suur osa stendinäitusena rändas ringi Eesti erinevates paikades: Narvas, Rakveres, Haapsalus, Tahkurannas, Pärnus, Hagudis jm.
Alates 2006. aastast toimub igal 22. septembril piiskoplik mälestusteenistus Eesti riigivanemaile. Süüdatakse 16 küünalt nii esimesele kui viimasele presidendile ja kõigile Eesti riigivanemaile.
2007. a suutsime välja anda artiklite kogumiku „K. Päts: Alasi ja haamri vahel. Artikleid ja mälestusi K. Pätsist“ (288 lk).
2012. a avasime Pärnus Riia mnt 273 Pätside kodumajal mälestustahvli kõigi pereliikmete nimedega. Meie sooviks on selle maja säilitamine ja talle õigete funktsioonide leidmine – väärika mälestisena nii Konstantin Pätsist kui tema perest.
Äsja 22. veebruaril tähistasime president Pätsi 140. sünniaastapäeva Pärnumaal Tahkurannas ja Tahku külatares. 23. veebruaril toimus riiklik mälestustalitus Tallinna Metsakalmistul ja president Pätsi haud kaunistati rohkete lillede ning küünaldega. Täna meenutame siin, Paides, riigilooja sidemeid Järvamaaga ja teekonda Kuksemalt Tallinna Toompeale.
Püüdsin anda põgusa ülevaate Eesti Vabariigi esimese presidendi mälestuse jäädvustamisest. See teema leiab täna esimest korda käsitlemist ja pole veel täielikult uuritud. Jätkame tööd. Eesti esimese presidendi elusaatus sümboliseerib kogu meie rahva saatust, mida me kanname kaasas oma mälus põlvest põlve. See on meie pärandkultuuri osa, mida on vaja teada ja tunda, et seista kindlalt jalgel ajalooliste tuulte pöörises.