Austatud härra maavanem ja linnapea! Daamid ja härrad! Head lipukandjad ja pillimehed! Vanad ja noored! Lugupeetavad Eesti lipu austajad!
Meie, eestlased, oleme teatavasti väga vana rahvas ja oleme uhked, et meil on ka üsna vana lipp. Eriliseks muudab selle lipu aga tõsiasi, et meie esmalipp on reliikviana säilinud – läbi kõigi ajalookatsumuste. Siiski teame: suurema osa – kaheksa aastakümmet – meie lipu 127 aastast oleme sunnitud olnud seda lippu peitma või mõnel juhul koguni maha salgama. See pole olnud kerge saatus! Aga inimene tahab kummalisel kombel ikka seda, mida tal parajasti pole. Kui sinimustvalge lipu heiskamine oli valju karistuse ähvardusel rangelt keelatud, oli selle keelu rikkumine suur sangaritegu. Sellest unistati palju ja kaua, aga seda julgesid vaid vähesed. Kui aga sinimustvalge lipu heiskamine muutus lihtsamast lihtsaks, hakkasid paljud ütlema: ah, ei viitsi!
Kuid lipu heiskamine on üks viise, kuidas me kinnitame üksteisele oma ühtekuuluvust – isegi kui mingites üksikasjades on meil erimeelsusi. Lipu heiskamine on otsekui iga kord uuenev tõotus: koos oleme tugevamad! See on ühtlasi kinnitus: need oleme MEIE. Ilma meie-tundeta pole maailmas võimalik täisväärtuslikult elada.
Seega, lipu heiskamisel on palju suurem tähendus kui pelgalt hea tava. Meie lipp kannab meid tulevikku nii parematel kui halvematel aegadel. On oluline, et just noored sellele mõtleksid, sest meie lipp on kõige tähtsam just nimelt noorte jaoks. Põhjus on lihtne – nende päralt on kõige rohkem aastaid seda lippu tuleviku poole kanda.
Nagu me teame, otsivad noored aina uut. Vahest on hea, kui nad õpivad ka meie vana lippu nägema uue, värske pilguga. Eesti Kooriühingus on idanenud mõte: ehk kuulutada välja võistlus, kuidas igal aastal 4. juunit kõige paremini, kõige meeldejäävamalt pühitseda. Kas luua selleks puhuks uusi heliteoseid või kujundada olemasolevatest huvitavaid kavu? See mõte väärib tõsist edasiarendamist!
Märkimisväärne on Pärnumaa (ja just Sindi) noorte algatus minna appi eakatele majaomanikele, kes vanuse ja tervise tõttu ei saa enam redelile ronida, kuid rõõmustaksid väga, kui ka nende ukse juures lehviks sinimustvalge lipp. See mõte sai kõigepealt teoks niisiis Sindis, kus on ka hoiul Eesti Lipu Seltsi 127 noormaalmõõtmes sinimustvalget lippu – needsamad, mis praegu siin Rüütli platsil on uhkes rivis.
Sindi gümnaasiumi õpilased ja mitmed teised väikelinna noored võtsid kätte ja kõndisid emadepäeval läbi tänavad maja maja järel ja küsisid viisakalt, kas nad tohiksid aidata lippu heisata. Mõnelgi puhul vastati, et lippu ei peagi heiskama, see on vabatahtlik ja abi pole tarvis. Kuid oma üllatuseks märkasid noored, et mõnegi keelduja ukse kõrval lehvis peagi riigilipp! Jutt oli siiski mõjunud!
Hea eeskuju on nakkav. Loodan, et järgmistel lipupäevadel ilmub sel viisil majadele aina rohkem sinimustvalgeid lippe – ilma sundimata, ilma näägutamata, just nagu võluväel.
Head Eesti lipu sünnipäevalised!
Täna on sobiv meenutada, et Eesti riigi 100. sünnipäevani pole jäänud enam palju aastaid. Rahvad, kes on saanud kaua ja takistamatult oma riiki ehitada, on ammugi püstitanud silmapaistvad ausambad oma riigi rajajatele. Viie aasta pärast möödub poolteist sajandit Jaan Poska sünnist. Kiiduväärsel kombel on Tallinnas Kadriorus taastatud tema esinduslik kodu.
Seevastu Eesti riigi rajaja, esimese valitsusjuhi ja esimese presidendi Konstantin Pätsi lapsepõlvekodu Raekülas (Riia mnt 273) on üsna kurvas olukorras. Hea vähemalt, et üks lilleärigi seal tegutseb – majas on veidigi elu. Aga see olukord pole selle maja vääriline. Kas mõni ameeriklane suudaks ette kujutada, et George Washingtoni lapsepõlvekodu jäetaks saatuse hooleks? Samasugune hull olukord on Tartus Jaan Tõnissoni paljunäinud kodumajaga – see on aastaid olnud täiesti hüljatud. Olgugi et Tartu südalinnas on vähemalt Jaan Tõnissoni ausammas.
Eesti Vabariigi pealinnas aga pole selle esimese valitsusjuhi ja riigi esimese presidendi ausammast! Eesti riigi 100. sünnipäevaks tuleks see küll luua! Ja Raeküla kodumaja seinale tuleks kinnitada juba palju varem vähemalt mälestustahvel, kui muuseumi loomiseks pole esialgu jõudu. Pärnu maakond on uhke selle üle, et riik kuulutati esmalt välja just siin, kus me praegu seisame. Ja seda kõike korraldanud Päästekomitee esimees oli sündinud ja kasvanud just siin maakonnas.
Päästekomitee liikmed koos Hugo Kuusneriga, manifesti ettelugejaga, võiksid aga tõepoolest seista pronksi valatuna – seljad vastamisi – ajaloolise gümnaasiumi esisel liiklusringil kõigile nähtavana.
Head sinimustvalge pidupäevalised!
Täna tunneb Eesti Vabariik end vist kindlamini kui kunagi varem. Ent Luuletaja on ütelnud: kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks. Seepärast ongi oluline iga väiksemgi samm, mille me astume oma riikluse tugevdamiseks, oma iseolemise kindlustamiseks.
Igal aastal 4. juunil siia ajaloolise rõdu juurde kogunemine on just selline vajalik samm. Selle sammu väärtus on suurem, kui see esmapilgul paistab. See samm on eeskuju! On sümbol! On lipu tõstmine kõrgele! Just sellepärast väärivad erilist tänu need, kes on võtnud vaevaks siia kohale tulla – lippurid ja pillimehed, kaitseliitlased ja noored kotkad, kodutütred, seltside liikmed ja muidugi maavanem ning linnapea, kes meid täna tervitustega austasid. Meie tänu kuulub ka Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile, kelle toetuseta olnuks raske täna toime tulla. Maailma suurim sinimustvalge lipp – 7 x 11 meetrit – on täna siin Rüütli platsil. Selle eest täname Jalgpallihaiglat, kes toetab Eesti Lipu Seltsi.
Ja lõpetuseks tahaksin ma eriti tänada lipuseltsi juhatuse liiget ja tegevjuhti Urmas Saardi, kes on aastaid olnud siinse Eesti lipu sünnipäeva hing. Ja muidugi tänan ma südamlikult kõiki, kes talle abiks on olnud – eriti koolilapsi. Nende päralt on tulevik!
Palju õnne kõigile Eesti lipu 127. sünnipäeva puhul!
Suur tänu kõigile!