„JUHAN KUKK JA ETK.”
ETK konsultandi Alfons Laari kõne Väike-Maarja vallas Käru külas Juhan Kuke 125. sünniaastapäeva tähistamisel 17. aprillil 2010

Alfons Laar

Juhan Kukke (1885–1942), kelle sünnist möödus 13. aprillil 125 aastat, tunneme esmajoones kui väljapaistvat riigi- ja rahandustegelast. Kuid Juhan Kukk oli ka väljapaistev ühistegelane. Ühistegevusest oli ta huvitatud juba varakult. Üliõpilasaastail töötas J. Kukk Valga ja hiljem Pärnu vastastikuste krediidiühistute asjaajajana ning pärast Riia Polütehnikumi lõpetamist Tartu Esimese Laenu- ja Hoiuühisuse asjaajajana. Seejärel pühendas ta oma jõu eesti ühistegeliku liikumise organiseerimisele.
1911. a sai Juhan Kukest Ühistegevuslehe toimetaja. Teatavasti asutati esimesed kaubandusühingud Antslas ja Sindis 1902. a. Seega olid need ja hiljem asutatud ühingud tegutsenud juba ligi 10 aastat ilma sisulise nõuandeta, ilma huvisid siduva ja sihte ühtlustava kirjandusliku organita, samuti ilma informatsioonita üksteise käekäigust. Märkusena lisagem, et Ühistegevusleht hakkas ilmuma üks aasta varem, selle esimene toimetaja oli A. Hanko.
Paljud ühingud, võiks isegi öelda, et enamus neist olid asjatundmise puudusel ja korratu juhtimise ning erakaupmeeste vastutegutsemise tagajärjel oma tegevuse lõpetanud. Nii nagu ei saa ükski elav organism tegutseda ilma ajuta, nii ei saanud Eesti noor ühistegevuse organism tegutseda ilma juhtiva ja korraldava vaimse keskkohata. 
Ühingute koosolekutel kõneldi palju ühise keskkoha vajadusest, nii vaimse keskkoha – ühistegeliku liidu – kui ka ühise kauba sisseostukeskuse – keskühingu – loomise vajadusest. Tarvitajate ühingud seadsid isegi kokku keskühingu põhikirja ja saatsid selle kinnitamisele, kuid kõik need katsed põrkasid vastu võitmatuna tundunud müüri, milleks oli Vene tsaarivalitsus. Nimelt kardeti Eesti rahva separatistlikke püüdlusi, mis võiksid selliste liitude varjus paremaid tegutsemisvõimalusi leida. Tehti mitu katset, kuid kõik need püüdlused läksid esialgu kurtidele kõrvadele.
1913. a asutati Juhan Kuke eestvedamisel Ühistegevuse Nõuandmise Büroo, mis hakkas levitama praktilisi nõuandeid, ühistegevusalast kirjandust ja korraldama ühistegelasi harivaid kursusi. Üheks lektoriks nendel kursustel oli ka Juhan Kukk. Büroo eesmärgid olid ära toodud ajutise korralduse eelnõus, sisuliselt põhikirjas, kuigi sel ei olnud sarnast nimetust. Aga see-eest ei vajanud nimetatud dokument ka kinnitust, mida sel ajal oli teatavasti võimatu saada. Ühistegevuse Nõuandmise Büroo alla läks ka Ühistegevuslehe väljaandmine.
1915. a pandi Juhan Kuke osavõtul alus Ühistegevuse Edendamise Seltsile, mis vahetas välja Ühistegevuse Nõuandmise Büroo. Selts oli juba juriidilise isiku õigustega ja kinnitatud põhikirjaga. Kuidas see võimalikuks osutus? Põhjuseks oli kindlasti 1914. a alanud I maailmasõda, mis muutis Vene tsaarivalitsuse veidi järeleandlikumaks. 1919. a kasvas seltsist välja Eesti Ühistegelik Liit. Juhan Kukk oli selle nõukogu esimees aastail 1919–1930.
Ühistegevuse Seltsi juhatajana osales Juhan Kukk aktiivselt Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse – ETK asutamisel. Majanduslik kitsikus ja kaubanappus sundis sõja-aastatel riigi keskvõimu tarvitajate ühingute kui omaabi asutuste suhtes vastutulelikumaks muutuma. Nüüd leidsid ühingud jälle paraja aja olevat keskühingu põhikirjaga välja tulla. Juhan Kukk koostas põhikirja ja saatis selle 1916. aasta algul Peterburi kinnitamiseks. Põhikiri oli koostatud Varssavi Tarvitajateühisuste Liidu põhikirja eeskujul ja nimeks oli võetud Tallinna Tarvitajateühisuste Liit. Selline nimi oli välja mõeldud nähtavasti põhjusel, et jätta Vene valitsusele mulje, nagu ei oleks tegemist vabariikliku organisatsiooniga. 
Võib-olla oleks jälle tulnud aastaid oodata, nagu näitasid eelmised kogemused. Millal oleks põhikiri kinnitatud, seda me ei tea, sest 1917. aasta veebruaris puhkes Venemaal revolutsioon, mis lõppes tsaarivõimu kukutamisega. Võimule tulnud uus Ajutine Valitsus tõi uue vabama olukorra. Põhikiri kinnitati 4. aprillil 1917 ja nii võis Liit oma tegevust alustada.
Asutamiskoosolek leidis aset 7. mail 1917. Nimi muudeti Eesti Tarvitajateühisuste Liiduks. 1919. a nimetati liit Eesti Tarvitajateühistute Keskühisuseks – ETK-ks. Asutamiskoosolekul, millest võtsid osa 17 ühingu esindajad, valiti ajutine nõukogu Türi, Paide Iva, Väike-Maarja, Keila, Tallinna Oma tarvitajate ühingute ja Tallinna Eesti Majandusühingu esindajatest. Valiti ka nõukogu presiidium, mille esimeheks sai Juhan Kukk. Nimetatud kohal sai ta töötada kaks kuud, siis surusid end peale riiklikud kohustused. J. Kukk valiti Eesti ajutise maanõukogu liikmeks, ta korraldas Eesti iseseisvuse manifesti väljakuulutamist, oli esimeses Eesti Ajutises Valitsuses raha- ja riigivarade minister ning hiljem kaubandus- ja tööstusminister. Tööerakonna esindajana oli Juhan Kukk Asutava Kogu ning I ja II Riigikogu koosseisu liige. 1921–1922 oli ta I Riigikogu esimees. Aastail 1922–1923 oli Juhan Kukk riigivanem ning 1924. a Eesti Panga direktor. 1923–1924 jõudis J. Kukk olla ka lühikest aega ETK juhatuse esimees pärast 1923. aastal ootamatult surnud väljapaistvat ühistegelast Herman Namsingut. Ta oli valitud ETK juhatuse esimeheks pärast Juhan Kuke siirdumist poliitikasse. Kogu ETK loomise protsessi jooksul oli H. Namsing seisnud Juhan Kuke kõrval. 
ETK-sse tuli Juhan Kukk tagasi 1926. a. Ta valiti ETK juhatajaks. Siinkohal peab märkima, et ETK põhikirjas esines sel ajal ainult mõiste „juhatajad“, mitte „juhatus, juhatuse esimees, esimehe asetäitja ja liikmed“. Kuid jooksvas töös kasutati ka mõisteid „juhatuse esimees“, „peajuhataja“ ja „peadirektor“. Juhatuse esimeheks (mis põhikirjas ei olnud fikseeritud) oli sel perioodil Juhan Nihtig. Juhan Kukk oli samal ajal ka Eesti Ühistegeliku Liidu nõukogu esimees. Aasta peakoosolekutel, kus esitati tegevuse aruanne, esines alati sõnavõtuga Juhan Kukk, esitades tähtsamad arvud ja tegevuse tulemused. 1930. a lahkus Juhan Kukk ETK teenistusest seoses tema valimisega Diskonto Panga juhatuse esimeheks. Tema asemel kutsuti ETK juhatajaks teine väljapaistev riigitegelane, Vabadussõja kangelane admiral Johan Pitka. Pärast Juhan Nihtigi lahkumist tippjuhi kohalt 1930. a valiti Johan Pitka ETK juhatuse esimeheks. ETK juurde tagasi tulles peab tunnistama, et sõja ja revolutsiooni olukord ei võimaldanud kohe arendada suuremat tegevust. Esimesteks tehinguteks olid 100 tünni soolasilgu tellimine Soomest ja vaguni viisi soola muretsemine Venemaalt. 
Vabadussõja lõppedes algas kõikjal hoogne ülesehitustöö. Ühistute kaubanduslikku tegevust soodustas oma keskühistu olemasolu. ETK muretses kaupu otse välismaalt ja tehastest soodsamatel ostutingimustel, pannes rõhku nii kaupade kvaliteedile kui ka õiglastele hindadele, milles seisnes tarbijate (tol ajal tarvitajate) huvide peamine kaitse. ETK sai enda kätte esinduse nii tähtsaile põllutööriistadele ja -masinatele nagu Deering ja Munktells (rehepeksumasinad). Paljude muude põllumajanduskaupade alal nagu kunstväetised, rauakaubad ja sool kujunes ühiskaubandus turu valitsejaks. Juba algusest peale hakkas ETK rajama omatööstust, esmajoones kalatööstuse alal. Põltsamaal rajati aiandus- ja puukool. Kõrvuti aiandusega asutati sinna ka veinitööstus. Ühisuste juures tekkisid samuti kohaliku tähtsusega omatööstuse ettevõtted nagu pagari- ja vorstitööstused.
Kuigi Juhan Kukk ei olnud alates 1930. aastast enam otseselt seotud ETK tegevusega, nägi ta selle töö vilju, millele aluse panijateks ta oli 1917. aastal. Tegevuse hoogne tõus oli tingitud suures osas ka muudatustest, mida tehti kogu ühiskaubanduse organisatsioonis. Oli asutatud Ühistegevuskool, otstarbekas nõuande- ja revisjoniaparaat ning tõstetud ühistegelikku arusaamist laiades rahvahulkades. Oli rajatud mitmekesine omatööstus. Omatööstustoodete müük moodustas 24,4% kogu ETK läbimüügist. ETK omakapital, mis 1917. a oli nullilähedane, suurenes 1940. aasta alguseks 2,8 mln kroonini. 1940. aasta alguseks oli kokku 182 liikmesühistut 576 kauplusega (ETK-l endal ei olnud kauplusi). Liikmeskond kokku oli 53 539 inimest, mis moodustas 4,8% Eesti elanikkonnast.
Mis juhtus nii Eesti riigi kui ka ühiskaubandusega edasi, seda teame me kõik. See on juba omaette teema. Seda ei olnud ka Juhan Kukel enam võimalik jälgida, sest 16. oktoobril 1940 ta vahistati Nõukogude võimuorganite poolt. Juhan Kukk suri 4. detsembril 1942 Venemaal vangilaagris.