EESTI RIIGIVANEMATE MÄLESTUSJUMALATEENISTUS
Tallinna Püha Vaimu kirikus 22. septembril 2008

Andres Põder

Prohvet Sefanja ütleb oma raamatu 3. peatükis: „Issand, Sinu Jumal, on Sinu keskel kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.“
Eesti ajaloos ja folklooris on vähe suuri kangelasi ja kuningaid, hiilgavaid võite ja vallutusi. Samas on küllaga kaotusi ja ohvreid. Selle tõsiasja üle on avaldatud kahetsust ja leitud, et selle all kannatab rahva enesekindlus ja – väärikus. Ometi on meie väike rahvas püsinud. Veel enam, oleme maailma arenenud riikide seas.
Tähistades tänavu iseseisvuse 90. aastapäeva, on meie aukohus mälestada oma rahva juhte, Eesti Vabariigi riigipäid, kellest enamik on käinud läbi kannatustetee ja andnud oma elu Eesti eest. Kas näeme selles ainult rahvusliku passiooni jätku või ka sangarlust ja vaimusuurust, mille üle võime olla uhked, millest võime võtta eeskuju ja millest õppida?
Pühakiri juhib meie pilgud väliselt võitluselt ja hiilguselt sisemisele. Kuigi ka siin oleme sageli nõrgad ja vajame Issanda armu ja abi, on seismine oma aadete, vabaduse ja tõe eest sangarlus ka siis, kui see väljastpoolt vaadatuna võib näida kaotusena. Kirjas heebrealastele räägitakse usukangelastest, kes kogesid pilkamist, ahelaid ja vanglat, kuid kes usu läbi said tugevaks nõtruses ja tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere (pt 11). Prohvet Sefanja lisab salm edasi Issanda sõnad: „Vaata, ma teen lõpu kõigile su rõhujatele. Ma aitan lonkajat ja kogun äraneetu!“
Kristuse kannatuse ja ülima ohvri valguses võime näha oma rahva ja rahva juhtide ohvri erilist ausära. Ometi on sellisel kangelaslikkusel mõtet vaid siis, kui see toetub ajatutele, igavestele väärtustele, armastusele ja headusele, õiglusele ja tõele, mis on jumalikud annid, kui see ammutab jõudu lootusest Jumalale. Prohveti sõnul: „Issand, sinu Jumal, on sinu keskel kangelane, kes aitab!“
Ta on teinud ja teeb seda ikka ja jälle.
Oleme kogunenud mälestama oma juhte siia Tallinna Püha Vaimu kirikusse, mis juba sajandite eest sai eesti rahvuskultuuri üheks hälliks. Reformatsioonist alates on siin peetud eestikeelseid jumalateenistusi, siin tegutsesid meie ajaloo nimekad tegelased – Wanradt, Russow, Müller ja Tallmeister, siin kujunes välja eesti kogudus ja kogukond – eelastmed rahvuslikule iseseisvusele. Teame, et ka omariikluse rajasime ristirahvana ja meie riigipead on olnud kristlased.
On põhjust olla selle eest Jumalale tänulik ja mälestades oma riigi juhte usaldada nad Kõigeväelise armu hoolde. On põhjust olla ettevaatlik oma tegude ülehindamisega ja rahuloluga oma jõus ja tarkuses. Taaveti 33. laul hoiatab:“Ei kuningas saa võitu suure sõjaväega, ei pääse kangelane suure rammu abil. Petlik on sõjaratsule rajatud võidulootus, ta suur jõud ei päästa. Vaata, Issanda silm on nende peal, kes teda kardavad ja tema heldust ootavad, et tema tõmbaks nende hinge välja surmast.“
Jumal on meie inimliku eksistentsi kriitiline tegur, aga ka selle väärikuse ja võitmatuse tagatis. Aidaku mälestus meie riigijuhtidest, kangelastest kannatustes ja usus, teha meid tugevaks ja suureks selle läbi, et kangelaseks meie keskel saab alati olema Issand, meie Jumal. Ning olgu temal rõõmu meie tegudest.