AUGUST REI MÄLESTUSPÄEV

Küllo Arjakas

Tulevane jurist, ühiskonnategelane ja riigimees August Rei sündis 22. märtsil 1886 Pilistvere kihelkonnas Kurla külakoolis kooliõpetaja pojana. Teadaolevatel andmetel sündis ta tõepoolest koolihoones. Tema isa pidas, kui nii võib öelda, koolitalu, sest palka ta laste õpetamise eest ei saanud – tema töötasuks oligi võimalus koolitalu pidada. Muuseas, seal oli enne August Rei isa õpetajana töötanud ka Jaan Jung, esimesi eesti soost muinasaja uurijaid. Aga mõistagi polnud Jaan Jung noore August Rei jaoks tähtis. 
Rei on meenutanud, et tema varajasim lapsepõlvemälestus oli ajast, mil isa viibis kodust mitu nädalat eemal Põltsamaal kursustel. Seega – selline äraolek oli nii suur sündmus, mida mäletati kodus veel aastaid hiljemgi. 
Kool oli noore August Rei jaoks oluline. Ta õppis ilmselt mängeldes ja 1891. aastal, olles vaid 6-aastane, läks ta Kurla vallakooli. 6-aastaselt ja kooli – see oli toona haruldus. Meenutagem, et näiteks teine tulevane jurist ja riigimees, Jüri Uluots läks kooli 9-aastasena, mis toona oli üsna tavaline. Nagu hiljem August Rei oma mälestustes kirjutas: „Õppimine ei teinud mulle mingit raskust – pigemini oli see mulle lõbuks ja huviasjaks.” Nii võeti nooruke Rei vastu teise klassi ja kolmeaastase algkooli ta lõpetaski kahe aastaga.
Järgnes kihelkonnakool Pilistveres. See kool andis teadmiste kõrval ka elukogemusi – asudes küll vaid kolm kilomeetrit kodust eemal, toodi laps ometi esmaspäeva hommikul koolimajja koos nädalase toidumoonaga ja alles laupäeva pealelõunal algas oodatud kodutee. Pilistvere kihelkonnakool oli üsna edumeelne, vaatamata hariduselu venestamise aegadele loeti siin vahetunnis Eduard Bornhöhe „Tasujat” ja „Villu võitlusi”, aga ka Andres Saali „Aitat” jt patriootilisi ilukirjanduslikke teoseid. 
1896. aastal lõpetas August Rei kihelkonnakooli, olles siis 10-aastane. Seejärel viis isa ta Tartusse gümnaasiumisse. Siin selgusid raskused ladina keelega. Ladina keele nõudmiste taset ei teadnud ei noor õppur ega tema koolmeistrist isa ja nii ei võetud ka vajalikke eratunde, mida Rei hiljem kahetses, sest nõnda pikenes tema õppeaeg kahe aasta võrra. 
1890. aastate lõpus elas Rei niisiis kaasa Tartu tõusule. Veel mäletati ärkamisaega, veel rääkisid inimesed oma kohtumistest Carl Robert Jakobsoniga. Rei sai kingituseks kaks aastakäiku Jakobsoni „Sakalat”, tema üürikorterinaabriks oli vahepeal Gustav Suits. Gümnaasiumis toimus rida rahvuslikke üritusi. Õpilased, nende seas ka August Rei, korraldasid aktsiooni, esitades kooli juhtkonnale rohkete allkirjadega palvekirja, et gümnaasiumis antaks eesti keele tunde vabatahtliku õppeainena ja lektoriks tuleks kutsuda Karl August Hermann, kes pidas Tartu ülikoolis eesti keele loenguid. Taotlust ei rahuldatud, August Rei jäi aga ilma õppemaksuvabastusest, ehkki tema isa allkirja sellel palvekirjal ei olnud. Kooliraha oli siis 50 kuldrubla aastas ja see oli väga suur raha. Ise on Rei öelnud, et „see oli esimene tagakiusamine poliitilise meelsuse pärast” – mõistagi mitte viimane, August Rei oli siis ju vaid 15-aastane. 
Gümnaasiumis toimus teisigi üritusi, näiteks korraldati 1903. a jaanuaris Lydia Koidula austamise õhtu – ja see oli direktsiooni arvates selge mässumeelsus. August Rei kartis koolist väljaviskamist ja siirdus Novgorodi, olles 1902. a jõulude ajal juhuslikult ühelt oma tuttavalt teada saanud, et Novgorodi gümnaasiumi pääseb ilma eriliste formaalsusteta. Tulevikus tahtis ta keskenduda õigusteadusele ja astuda Peterburi ülikooli, Novgorodi gümnaasiumi õppekavas aga oli aineid, mis selleks sobisid. Tartusse jäi maha August Rei kuulsus: võimudega vastuollu läinud, osalenud keelatud tegevuses, vähemasti üks kaassüüdlane visati gümnaasiumist välja – ilmselt oleks sama ka teda tabanud. Mida aga August Rei ei osanud ette arvata – Novgorod oli täis rahutuid üliõpilasi, kes sinna saadetud suurtest linnadest. Nii puutus noor Rei kokku tõsiste vene revolutsionääridest isemõtlejatega, kes levitasid keelatud kirjandust. Rei osales ka ühes põrandaaluses noorteringis, kus eeskätt arutati keelatud kirjanduse üle. Muuhulgas paljundas ta hektograafil umbes 100 eksemplari ühe terroristliku revolutsionääri kõnet, mille kohta ta on öelnud, et „see oli mu esimene otseselt ja teadvalt valitsusvastane „põrandalune” aktsioon, sest paljundajaks olin mina”. 
August Rei lõpetas 1904. a kevadel Novgorodi gümnaasiumi hõbeaurahaga.
Siis tuli Peterburi – ülikool ja maailmalinn. August Rei ootused olid väga suured, Peterburis õpetasid õigusteadust maailmakuulsad õppejõud, sh ka näiteks poola-leedu päritolu prof Leon Bedraþitski, kes ka Jüri Uluotsa tuntavalt mõjutas.
Lähenes 1905. aasta, punane ja mässuline. See pöörane aeg lõi segi August Rei plaani saada korralikuks juristiks, sest ta sai õppida vaid neli kuud, siis algasid üliõpilasrahutused ning ülikool suleti. August Rei sattus ka ise ühele demonstratsioonile, kus oli hulk bolðevistlikult meelestatud osavõtjaid oma punalippude ja hüüetega: „Maha isevalitsus!”, „Elagu vabadus!”. Rei kinnitab, et tema sellest demonstratsioonist osa ei võtnud, aga ta jäi ratsapolitsei piirangusse, kus hakati osavõtjate nimesid üles kirjutama. Reil õnnestus juhuse tõttu pääseda nende hulka, kes nimede üleskirjutamise järel sealsamas vabaks lasti. 
1905. a algul tuli August Rei Tartusse, veetes siin revolutsiooniaja. Tartus kujunes temast Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise üks algatajaid. Hiljem tegutses ta Tallinnas, sest sealne VSDTP komitee oli täies koosseisus arreteeritud. Tallinnas organiseerib Rei uut rakukest, levitab lendlehti, korraldab Uue turu veretöö ohvrite matuseid ning osaleb kuulsal tehase Volta tööliste koosolekul, kus Hans Pöögelmann kõneles läti keeles rääkimisest, st mõisate põletamisest. 
1906. a veebruari algul Rei arreteeriti koos Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu 15 liikmega. Järgnes viis kuud eeluurimist. Aga tegemist oli tsaariaegse vanglaga: juba arreteerimise järel hoiti 15 inimest tund aega koos ühes suures ruumis, sealsamas leppisid nad kokku, mida ülekuulajatele räägivad. Pakke ja kirju sai vanglasse saata vabalt. Vangla asus Tallinnas Vene tn 25, üks sõber pani oma kirjadele aadressiks „Hotell. Vene tn. 25, Tallinn”. Kongid olid küll täis inimesi, aga igapäevane lõuna toodi väljastpoolt – selle eest kandis hoolt parteiorganisatsioon. 1906. a juulis Rei vabastati kautsjoni vastu. Tema süüd ei suudetud tõestada ja ta jätkas põrandaalust tegevust, olles jätkuvalt ajalehe Sotsiaaldemokraat toimetaja.
1907. a jätkas August Rei õpinguid Peterburis, osaledes üliõpilaselus ning toimetades kaks koguteost: „Ääsi tules. I” (1908) ja „Ääsi tules. II” (1910). Ta osales agaralt Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuses, märkigem, et aastail 1907–1911 õppis Peterburi ülikoolis rohkem eestlasi kui Tartus. Rei võttis ülikoolilinnalt kõike, mida sai, ka kultuurilistest üritustest. (Näiteks Jüri Uluots keskendus ainult õppimisele.) Tõsine huvi tekkis Reil kriminoloogia vastu, just sel ajal oli Lombroso teooria väga populaarne ja Rei õppis itaalia keelt. Kindlasti oli tal ka maailmavaatelisi otsinguid, kui näiteks Viktor Kingissepp liitus kohe bolðevikega, siis mõnedel oli kõhklusi enda määratlemisega. 
Parteitööd mõjutasid sagedased tülid enamlaste ja vähemlaste vahel, enamlaste võimuhaaramine parteis ja tüli ajalehe pärast, nii andis August Rei välja 7 numbrit ajalehte Punane Lipp, märkides politsei eksitamiseks – või õigemini naljaviluks – trükkimiskohana „Vaba Eesti trükikoda, London, Canal Road 40”. Peagi järgnes politsei poolt seitse läbiotsimist, et salatrükikoda leida – ning mõistagi ei läinud politseinikud mitte Londonisse.
1911. aastal lõpetas August Rei Peterburi ülikooli. Aastatel 1912–1913 oli ta vabatahtlikuna sõjaväes. Kõrgharidusega noormees võis valida teenimise relvaliigi ja koha: ta valis suurtükiväe, sest seal on vaja matemaatikat, ja teenistuskohaks Soome, Turu linna, et õppida tundma Soomet ja soomlasi. Tõsi, ta tahtis teenida Helsingis, aga seal polnud kohta. Rei suurtükipatarei komandör oli leitnant Eugen Rodziezicz, poolakas, kellest sai 1919. aastal Poola suurtükiväe ülem ja kelle abikaasaga August Rei 1940. aastal Stockholmis juhuslikult kohtus – ta oli pääsenud sakslaste küüsist. 1913. aastal ülendati August Rei teenistuse lõpul lipnikuks.
1913. aastal tuli August Rei tagasi kodumaale ja asus samal aastal advokaadina tööle Viljandis. Tema tulek Viljandisse äratas tähelepanu, sellest oli kohalikus lehes mitu korda juttu. Rei valis oma töökohaks vaikse Viljandi kartuse tõttu, et 1905.–1906. aasta ja Tallinn on võimudel ikka veel meeles.
Viljandis sai Rei töötada seitse kuud, siis kutsuti ta kaheks kuuks sõjaväelaagrisse õppustele. Seal saadi teada sõja puhkemisest, peagi paisus see I maailmasõjaks. Korraks sai Rei veel tagasi Viljandisse, siis tuli korraldus sõita Luugasse ja sealt edasi Petrogradi.
Nii algas August Rei sõjamehetee: algul ehitati suurtükipatareisid Petrogradi kaitseks. 1915–1916 sai selgeks, et pigem ohustavad linna Saksa lennukid ja õhulaevad ning siis ehitati linna ümbrusesse õhutõrjepatareisid. Märtsis 1916 sai August Rei 30-aastaseks, alluvad kinkisid talle sel puhul suure nikeldatud samovari, mis veel aastaid hiljem oli alles Reide peres. 
Et harjutada lennukite tulistamist, selleks komandeeriti August Rei 1917. a märtsis Daugava jõe äärde Kruspilsi linnakese juurde, sinna, kus parajasti oli rinne. Just siin sai ta oma lahinguristsed, tulistades suurtükkidest Saksa lennukeid. 
1917. aasta oli aga murranguline: levisid kuuldused eestlaste koondamisest ühte rahvusväeosasse. August Rei valiti Daugava ääres sõjameeste koosolekul üheks eesti sõjameeste saadikuks. Nii tuli Rei 1917. a suvel Tallinna, kus ta valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimeheks, esimeheks valiti Konstantin Päts. Siin puutusid nad vististi esmakordselt kokku. Võib siis öelda, et August Reil on teened eesti sõjameeste koondamisel rahvusväeosadesse 1917. a. Korraks läks ta tagasi rindele, seal oli Vene vägedes märgata aina suurenevat laostumist. August Rei jättis hüvasti oma sõjakaaslastega ja pühendus edaspidi Eesti poliitikale.