TAURI HÜTI kõne Konstantin Pätsi haual 22. veebruaril 2008

Kallid presidendi hauale kogunenud!

Homme on meie vabariigi esimese presidendi sünnipäev ning ülehomme Eesti Vabariigi 90 aasta juubel! Need on rõõmu ja pidustuste päevad, kuid üle kõige päevad, mida me oma südames kanname. Samas ei tuleks vabariigi aastapäeva võtta kui ainult üht suurt ülemeelikut tralli, vaid põhjust pikemalt mõelda riigi tuleviku ja enda panuse üle selles.
Olles Eesti Vabariigi kodanik ja mitte elades kellegi okupatsiooni ning rõhumise all, tundes oma hinges vabadust, on minul siin riigis tõeliselt hea meel elada! Mõelge korraks sellele, kui vähe on viimase 800 aasta jooksul olnud neid aastaid, kui eestlased saavad austada ja mälestada enda suurmehi ise, vaba ja uhke rahvana.
Oma 1935. aasta 23. veebruari kõnes tõi riigivanem Konstantin Päts väga tabava võrdluse vabaduse kohta: “Vabadus ei ole elevant, kes läheb portselanipoodi ja seal kõik purustab, vaid vabadus on kui õrn kuldehe, mis ilustab naise kaela, kuid millega ei saa kaunistada karvast kaameli kaela.” Meie vabadust tuleb hoida ja kaitsta, kuid ennekõike tuleb seda osata hinnata! Meie vabaduse eest on valatud meie endi verd ja seda ei tohiks me mingil juhul unustada.
Presidendisuguste meeste võitlus ja visadus ning raske saatus olgu meil meeles ka tänasel päeval ning iial ei tohi võtta vabadust iseenesestmõistetavana.
Tänagi on maailmas taas pead tõstmas imperialistlikud meeleolud, oma tumedaid ambitsioone ei üritatagi enam varjata diplomaatilise korrektsuse taha, tänagi näeme maailmas soovi jõujooni ümber jagada. Seepärast peame täna rohkem kui kunagi varem hoiduma laisast rahulolust saavutatuga ning mõistma ebamugavat tõsiasja, et vabadusvõitlus, võitlus olemasolu ja enesemääramise eest ei lõppe vabaduse saavutamisega, vaid on kestev ja vaevanõudev protsess, milles väikerahvas peab osalema kõigi oma liikmete ühise nõu, pühendumuse ja meelekindlusega.
Minul ja ülejäänud 400-l mehel üle maailma on suur au kanda sama värvikombinatsiooniga teklit, mida kandis meie esimene president! Tänan korporatsioon Fraternitas Estica nimel kõiki samade aadete kandjaid ja soovin kõigile head peatset vabariigi aastapäeva!
Oma kõne tahaksin lõpetada samamoodi, nagu seda tegi Konstantin Päts 24. veebruaril 1939. aastal: „Meie aastapäeva pühal soovin mina meie sõduritele, meie rahvale, meie riigile kõige paremat tulevikku, sest ei ole meil kallimat kui meie vaba, eneste vere ja ohvritega loodud riik, temale pühendame ka tuleval aastal oma parimad tunded ja toome temale oma parema tarkuse vilja.”