Aimar Altosaar
Kui Jaan Tõnisson sai 1896. aastal ajalehe Postimees omanikuks ja vastutavaks väljaandjaks, polnud kiita ei ajalehe majanduslik olukord ega Eesti olud üldiselt. Tolleaegsel kesisel ajakirjandusmaastikul laiutanud Ado Grenzsteini Olevikuga sai Tõnisson peale vihast võitlust suhteliselt hõlpsasti hakkama. Tsaarivõimudega kokkuleplust üritanud ja venestamist õigustanud Grenzstein jäi Tõnissoni ajakirjandusväljale ilmudes varsti üksi – haritud lugeja eelistas eestimeelset aatemeest. Konkurendi kadumine ja hea meeskonna loomine võimaldasid Tõnissonil kiiresti tõsta Eesti vanim päevaleht paremale majanduslikule järjele ning tugevdada selle sõna mõjukust kõigi eestlaste hulgas. Sama kiiresti ja kergelt ei olnud võimalik parandada Eesti olusid, kuid ometi suutis Jaan Tõnisson juba esimese kümne Postimehe aasta jooksul anda Eesti ühiskonna arengule võimsa ja pöördumatu tõuke. Kuigi eestlased olid juba 19. sajandi viimastel aastatel saanud osta päriseks oma talud, nad olid linnades majaomanikud ning rajasid tööstusettevõtteid ja ärisid, valitsesid Eesti- ja Liivimaa majanduselu sakslased, kelle käes olid pangad ja ühiskassad. Teiselt poolt rõhus eestlasi venestamispoliitika ja Vene bürokraatia. Raske töö ja ettevõtlikkusega jõukaks saanud eestlased olid ometi ettevõtjate ja mõisnike kõrval teise sordi tegelased, kellele ei antud krediiti ega kutsutud neid tulundustegelaste seltsidesse. Pingelised olid ka eestlaste omavahelised suhted, mida on hästi kirjeldanud tolleaegsed kirjamehed August Kitzberg, Eduard Vilde ja teised. Eestlus oli kuni Jaan Tõnissoni otsustava tegevuseni pigem kultuuriline ja vaimne harrastus kui ühiskonda kooshoidev ja edasiviiv ideoloogia. Eestikeelne täismahus ühiskond, kus kogu asjaajamine, ärielu ja haridus oleks täielikult eestimeelne, oli alles mägede taga, sellest võisid unistada vaid mõned üksikud julged. Üks neist oli Jaan Tõnisson, kes oli veendunud, et eestlased vajavad oma majanduslike võimaluste parandamiseks ühistegevust, suuri ettevõtmisi, mis liidaks eesti talunikud ja ettevõtjad ühise eesmärgi nimel.
Tõnisson astus 1897. aastal Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi liikmeks ning sai juba samal aastal selle esimeheks. Sellest seltsist kujunes Postimehe kõrval teine toetuspunkt, millele energiline Jaan Tõnisson sai otsekui toetada kangi, et muuta kogu ühiskonda. Esimese asjana keskendus ta põllumajandusnäitustele, mis olid tolleks ajaks kujunenud Liivimaal nagu kogu Euroopaski populaarseteks ärilisteks ja seltskondlikeks ettevõtmisteks. Meie oludes olid näitused ka siinse saksakeelse majanduselu hiilgava tehnilise ja korraldusliku üleoleku demonstratsiooniks, kus eesti mats võis vaid ammulisui ringi vahtida. Näitus oli tollel ajal väga tõsine asi, mille korraldamine väljaspool saksa mõjuvõimsat ja korrastatud ärielu tundus täiesti mõeldamatu. Ometi eestlased esitasid selle väljakutse sakslastele ja võitsid! 1901. aastal sai Põllumeeste Selts Tartus Viljandi maanteel oma valdusse platsi, kuhu viidi üle ka senised tagasihoidlikumalt korraldatud eesti põllumeeste näitused. Uues kohas hakati aastate jooksul pidama üha suuremaid näitusi. Kui esimesel näitusel oli esitlejate hulgas kuulda veel palju saksakeelset juttu, siis iga järgmise korraga said eestlased kogemusi juurde ning eestlaste näitus surus sakslaste oma tagaplaanile. Eestlasi tuli kohale ka kaugelt Sise-Venemaa asundustest. Näiliselt vaid majanduslikest ettevõtmistest kujunesid rahvuslikud suurpäevad, kus eestlased esmakordselt tunnetasid oma majanduslikku võimu ja suurt ühtsustunnet. Koos näitustega korraldas selts energilise esimehe algatusel kursusi peremeestele ja perenaistele, asutas põllu- ja aiatöökooli ning katsetalu. Eriliselt pani Tõnisson rõhku igasugustele majanduslikele ühingutele, et eestlased suudaksid reaalselt võistelda vanade ja võimsate majandusstruktuuridega. Tõnisson püüdis algatada ühistegevuslikke liikumisi kõigis tol ajal võimalikes vormides ja valdkondades. Ta ei säästnud ajalehe toimetamise ja muu intensiivse seltskondliku tegevuse kõrval aega ega energiat, et aidata luua eestlaste ühistele majanduslikele ettevõtmistele tugevamat rahalist alust. Olles Saksamaal tundma õppinud eesrindlikku Raiffeiseni põllumajanduslikku ühistegevust, hakkas ta juhtima Tartu 1. Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse asutamist, mis hakkas tööle 1902. aasta juulis.
Tõnissoni õhutusel võtsid eestlased 1903. aastal sakslastelt üle Liivimaa Linna-Hüpoteegi Seltsi. Sellest sai esimene pangaasutus, kus eestlastel oli kontroll suuremate krediidiressursside üle. Sakslastele oli see valus kaotus. Nad püüdsid uut pangajuhtkonda ruineerida sakslastest ametnike ärakutsumisega ning boikoteerisid kõiki eestlaste ärisid Tartus. Kuid oli juba hilja – eestlased said ise hakkama nii panganduse kui ka äridega. Neil läbimurdeaastail innustas Jaan Tõnisson väga paljude eestlaste ühiseid ettevõtmisi, sh majanduslike ühistute algatamist, nagu Eesti Vastastikuse Krediit-Ühisuse loomist 1904. aastal ja Tartu Eesti Majandusühistu asutamist 1908. aastal. Tollesse perioodi langeb veel ühe rahvusliku suurürituse – Vanemuise Seltsi teatrimaja rahakorjandus, ehitamine ja valmimine 1906. aastal. Nii nagu see sai eeskujuks Estoniale Tallinnas ja Endlale Pärnus, olid Tartus edukalt asutatud või sakslastelt üle võetud ärilised ühingud heaks julgustuseks eestlastele teha sedasama mujal. Tagasihoidlike ja peaaegu nähtamatute eesti soost talunike ja ettevõtjate asemel kujunes lühikese ajaga enesekindel, teokas ning kasvava mõjukusega rahvuslik kodanlus, kes hindas ja rahastas ka eesti kultuuri ning lõi kõva aluse eestikeelsele ühiskonnale. Juba 1912. aastal oli Eduard Vildel elust võtta materjali, et kirjutada „Pisuhänd“, mis räägib mõnusa huumoriga tolleks ajaks juba väga intensiivseks kujunenud äri- ja kirjanduselust ning eesti ärimehe püüust ehitada omanimelisele tänavale pilvelõhkuja, mis 50 versta taha oleks näha! Jaan Tõnisson ei seadnud kunagi majandust omaette eesmärgiks, vaid vahendiks poliitilise iseseisvuse, kõrgema kultuurilise taseme ja kõlbelise iseteadvuse saavutamisel. Aatemehena sai tema elutöö pragmaatikutelt ja „reaalpoliitikutelt“ sugeda justkui võimatute ja lootusetute ürituste toetamise eest. Ent elu tõestas, et just aated ja sihikindel tegevus väärtuspoliitilisel alusel toob edu ning tagab ka rahva majandusliku kindlustunde.
Jaan Tõnisson, suurmees, kelle sünnist 2018. aastal möödub 150 aastat, suutis lühikese aja jooksul elu sisse puhuda suurele hulgale ühistele algatustele ning justkui tõmbas Eesti ühiskonna päriselt käima. Ta kasutas oskuslikult tolleaegse meedia võimalusi. Olles ajalehe ja kirjastuse omanik, kirjutas ta sellest, mida tegi, pakkus välja uusi ideid ning sööstis ka ise neid ellu viima. Ta suutis individualistlikud eestlased panna ajama üht asja. Koosmeel ja ühisöö tegid imet ning kümne aastaga kujunes välja edukas ja konkurentsivõimeline eesti ühiskond. See ühiskond suutis kriitilisel hetkel koos püsida ja võita Vabadussõja, selle ühiskonna püsivust ja viljakust näitas Eesti Vabariigi aeg, ellujäämine ränkades okupatsioonides ning uus edukas algus nüüd hiljuti. Ka nüüd on eestlased saavutanud oma esimese majandusliku jõukuse, mitu kriisigi juba üle elatud. Kuid kas meie koostöövaim on ikka piisavalt tugev, et kõiki oma võimalusi parimal viisil ära kasutada ning mitte muutuda majanduslikuks ja kultuuriliseks ääremaaks?
Koostöövaim ei ripu tühja koha peal. Sellel on vaja alust, ühiseid arusaamu ja väärtusi, mida jagada. Kui Jaan Tõnisson oleks meie hulgas, siis sööstaks ta kindlasti lahingusse 21. sajandi rahvusluse nimel, sest rahvuslikku iseteadvust pidas ta iga rahva majandusliku ja vaimse edenemise ülimaks astmeks. Tõnissoni tegevus Eesti edukale arengule alust pannes lähtus (vastupidiselt tänapäeval levitatavale hüüdlausele) lihtsast tõest, et kapitalil tegelikult on rahvus. Selleks et olla võrdne võrdsete seas, tuleb kõigepealt uskuda iseendasse ja väärtustada oma iseolemist. Keegi aga ei pea lugu neist, kes endist ise lugu ei pea. See on Jaan Tõnissoni õppetund meile rohkem kui sajanditagusest ajast. Tema antud tõuke mõjul oleme jõudnud üsna kaugele, kuid sellest võib muutuvas maailmas jääda väheks.
Saavutanud rahvusvaheliselt kõik, mida meil on olemasolevates tingimustes saavutada, ning olles liitunud ka tugeva maailmavaluuta – euroga, vajab Eesti uut sisemist arengutõuget, koostöö ja ühistegevuse väärtustamist. Me vajame uut ja tugevamat usku oma rahvuslikesse väärtustesse ja eestlaste võimesse pakkuda uutele põlvkondadele ja teistele Eesti ühiskonnaga liitujatele head arengukeskkonda. Sellisel juhul võime vähem muretseda oma rahva püsimajäämise pärast ning Jaan Tõnissonil võiks olla 21. sajandi eestlase üle hea meel.