MÄLESTUSKIVI AVAMINE ALEKSANDER WARMALE
Viinistus 22. juunil 2008

Enno Penno

Lugupeetud koosolijad!

Olete kogunenud mälestama üht riigimeest generatsioonist, kes ehitas üles meie Eesti riigi 90 aastat tagasi ja kes oma vanemas eas oli sunnitud uuesti kaitsma selle suveräänsust läbi mitme aastakümne. Nende relvaks ei olnud siis enam püss ja kahur, vaid kirjasõna ja juriidilised argumendid. 
Aleksander Warma oli mereväelasena võidelnud Vabadussõjas. Maapakku taganenult 1940ndatel aastatel rakendus ta vabadusvõitlejana meie organisatsioonides vabas maailmas Eesti hüvanguks ja tegutses kaaspagulaste huvide kaitsel. Tema kogemused juristina ja diplomaadina olid väga väärtuslikud nendes ülesannetes.
Tahaksin peatuda peamiselt Aleksander Warma kolmekümne viimase eluaasta juures. Warma oli enne sõda viimane Eesti saadik Soomes. Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni kuulus ta aastast 1940. Rahvusliku vastupanuliikumise kontaktid lääneliitlastega Saksa okupatsiooni ajal käisid üle Helsingi, s. o peamiselt Aleksander Warma kaudu. 
Soome vaherahu Nõukogude Liiduga sundis Warmat asuma Rootsi 1944. aasta sügisel, samaaegselt suure põgenikevooluga Eestist. Aleksander Warma oli asutajaliige ja juhtivalt tegev Eesti Rahvusnõukogus (esimees), Eesti Liberaal-Demokraatlikus Koondises (esimees), Eesti Rahvusfondis, Euroopa Liikumise Eesti Rahvuskomitees, Euroopa Ikestatud Rahvaste Nõukogus (ACEN), Balti Komitees, Eesti Komitees jm. Ajavahemikus 1948–1970 võttis Warma osa 44 kongressist, rahvusvahelisest kokkutulekust, seminarist jm. 
Warma on avaldanud ülevaate „Die historischen, politischen und rechtlichen Grundlagen des Freistaaten Estlands“ ja mälestused „Diplomaadi kroonika: Ülestähendusi ja dokumente aastatest 1938–44“ (ka soome keeles) ning toimetanud teose „Merevägi Vabadussõjas“. 
Aleksander Warma oli EV Rahvuskomitee liige. Kui Otto Tiefi valitsust täiendati eksiilis jaanuaris 1953. aastal, määrati Warma välisministriks ja kohtuministri kohustetäitjaks. Peale Johannes Sikkari surma 1960 määrati ta ka peaministri asetäitjaks. Tema valitsuse liikmeks oli minul au kuuluda. Kui August Rei suri 1963. aastal, sai Warma põhiseaduse kohaselt peaministriks presidendi ülesandeis, mis ametit ta kandis oma surmani detsembris 1970 Stockholmis. Nõnda kandis Aleksander Warma edasi Eesti riigi de jure järjepidevust, mis kestis ajani, mil vabas Eestis valiti 1992. aastal riigiorganid ja nende hulgas president.
Warma puhkepaik on juba kuus viimast aastat Tallinna Metsakalmistul. Nüüd on ka ta sünnikoht ära märgitud ja väga sobivalt just Eesti juubeliaastal. Samuti on sobiv see, et sellega seotud koosviibimine leiab aset Viinistu kunstimuuseumis. Aleksander Warma oli ka tasemel kunstnik, eriti meremaalide alal.